Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.
Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:
- tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
- vihast kaastundeni on väike samm;
- uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
- eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
- häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
- distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
- julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine.
Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.
No comments:
Post a Comment