C. de Lint " Südame metsad"

de Linti asjad on ka varem mul peost läbi käinud, aga kuidagi on juhtunud, et ma pole ühtegi läbi lugenud. Ma ei teagi päris täpselt miks... Võibolla polnud hetk õige või lihtsalt tema stiil ei meeldinud. Kes teab, ehk muutus aeg-ruumis midagi, kuid puhkuse ajal maal olles sai seesinane tellis läbi loetud.

Bettina on Mehhikost pärist tervendaja, kes sisemise sunni ajel on suundunud Põhja-Ameerikasse Kellygnow nimelisse kunstnikke kolooniasse elama. Ta ei tea, miks ta pidi sinna minema, kuid ta näeb igal õhtul sügavas lumes paljajalu seisvaid viisakates ülikondades süngeid mehi aknast sisse vahtimas ja tema tegevust jälgimas. Samal ajal püüab noor andekas skulptor Ellie endale oma kunstiga elatist teenida ja suurlinna kodutuid külmasurmast päästa ning muusikapoeomanik Hunter üle saada äsjasest lahkuminekust ning oma äri pankrotist päästa. Ühtäkki saab Ellie huvitava tööpakkumise taasluua mask, kuid vaevumata tagamaadesse süvenemata ei tea ta, et selle maski abil soovib sisserännanud vaimurahvas kohalikelt vaimudelt nende kodu ära võtta. Asjad aga lähevad üle käte, kui väljavalitud maskikandja katkise maski vihahoos ette paneb ja kandes endas nii palju viha, solvumist ja kättemaksuhimu muutub koletiseks, kelle takistamine eeldab mitmete maagiliste võimetega olendite ühist koostööd.

Raamatu tutvustuses on huvitavalt öeldud, et de Linti raamatud panevad lugejaid neid ümbritsevat maailma teise pilguga vaatama. Mõnevõrra võib see nii küll olla, sest arvestades autori stiili on see midagi hoopis muud, kui robustne mehelik tontide-kollide laialipeksmine või naiselik nõidade sabat. Mingi omapärane austus meie maailma ja üleloomuliku vastu kumab kogu raamatust läbi ja see ei pretendeerigi lõhkumisele, lammutamisele või allutamisele. Siin ei ole head ega halba, siin on pigem mingid põhimõttelised vastasseisud, mida erinevad osapooled püüavad lahendada. Selle võtab kokku raamatus mitmel pool öeldud mõte "Võim on alatu asi, sest seda on ainult jaopärast käibel - kui ühel seda on, siis teisel seda pole." Raamatu põhitelg ongi minu jaoks võimuvõitluse mõttetuse esiletoomine, sest mis siis võim lõpeks on? Omamine? Allutamine? Ja miks on vaja võimu, et ennast olulisena tunda? Teine telg on maskide kandmine, mida me igapäevaselt mingi alateadliku instinkti najal endale peale laome. Nagu indiaaninaine Nancy raamatus ütleb - lõpuks harjud sa nende maskidega lihtsalt ära. Aga küsimus on selles, et kas see on õige? Ehe näide on siin Donali käitumine terve romaani kestel - sügavalt haiget saanud inimene, kes oma emotsioonide tõttu muutub omaenda alter ego kehastuseks so tema süngeim pool realiseerub materiaalsel kujul kuulamata ühtegi teist häält peale enda valu. Vot seda päriselt ettekujutada on tõesti jube. Mõelda vaid, kui selline mask ja muutumisvõime reaalselt olemas oleks - me ei saakski siis ilmselt enam vabalt tänaval ringi käia...

Seega see maailm, mille de Lint loob, on väga eripärane, mida ma tõepoolest teistes fantaasiaromaanides näinud ei ole. Soovitan lugeda, kuid arvestage, et see on fantaasia mõistes vaimne rännak, mitte aktiivne vaenlase hakkimine ja strateegia punumine.