See raamat ei ole minu arvates üldse eriti tuntust kogunud, kuid raamatukogus jäi ta mulle silma oma huvitava sissejuhatuse tõttu.Adriani isa sooritab enesetapu, tema kergemeelne ema ei tule sellest leinast enam välja ja kaob poisi elust ning isepäine peategelane jääb võimuka tädi kasvatada. Arvestamata tema juba niigi väga keerulist elulugu on poisil ka üks oluline eripära - ta ei tunne häbi. See eripära muudab ta oma isa kõige veidramaks patendiks, nagu ütleb üks isa koostööpartnereid, ja selle najalt hakkab ta omasoodu arenema muutes ta ettearvamatuks ja raskelt kontrollitavaks. Tema käitumine koolikaaslastega, tädiga, naabritüdrukuga võtab omapärased mõõtmed, kuna nutikas poiss ei häbene kasutada oma loomupärast nutikust inimestega manipuleerimiseks, nende alandamiseks ja neile haiget tegemiseks.
See raamat ei ole rõõmus, pigem hõngub sellest omapärast süngust ja lootusetust, sest maskid, mida peategelane teiste ebateadlikult ja endale teadlikult ettetõmmatud nägudel näeb, ei ole lõppkokkuvõttes ilus pilt. Seal on kadedust (leiutaja, kelle isa suvilasse toob), ebakindlus (albiinost naabritüdruk Emilie), õelust (Tädi), iseloomutust (Lesk) jne. Inimlikus mõttes ebameeldivad jooned, mis siiski on kõigile inimestele mingil määral omased. Karakteritemängult on raamatu näol tegu väga isepärase kajastusega ja just selle negatiivse inimloomuse poole pealt, kus miski pole selgelt arusaadav, kuid samas niivõrd loomulik, et seda on peaaegu magus-vastik lugeda. Peategelase suhe naiskujudega tema elus on minu arvates üks keskseid teemasid raamatus, kuna just naiskarakterid on üks põhjus, kust mina-tegelane tegevusenergia saab. See ei ole aga seksuaalse alatooniga energia, vaid pigem sügavalt vaimne hõõrdumine, sest see muudab poisi nendest teistest emalikest-tütarlapselikest figuuridest eraldiseisvaks. Ta seisab justkui mingi nähtamatu piiri taga, kuna ta ei taha teistega ühineda. See on mingi tugev üksilduse vorm, mille peategelane on ise endale valinud. Ilmselt ei oska ma seda väga selgelt kirjeldada, kuid tahan öelda, et raamatus väljatoodud karakterid muutisid teose veidral kombel nauditavaks lugemiselamuseks, kuna selles on nii palju erinevaid alatoone, et on raske tegelastele kerge põlgusega mitte kaasa tunda.
Aga selline veidi skisofreenilise alatooniga raamat, mis on ometigi süngelt köitev ja soovitaksin proovida.
No comments:
Post a Comment