Jaan Krossi fenomen on minu arvates põnev, sest tema lai silmaring ja elukogemused tegid temast ainulaadse inimhingede inseneri. Olen lugenud mõningaid tema romaane, kuid tema teleintervjuud ning kunagi ETV-st nähtud dokfilm temast tekitasid minus huvi Jaan Krossi isiku vastu hoopis teisel tasandil. Ning kuna seesinane raamat on minu suure-linna-koduraamatukogus kohe laenutusleti juures, siis kahmasin selle uitmõttena enne puhkust kaasa.Kross alustab oma memuaare lapsepõlvest Kalamajas, libisedes üsna kiirelt üle nii poisikesepõlve tegudest kui gümnaasiumiaegsetest õpingutest. Põhjalikumalt peatub Kross aga oma ülikooliajal, sõjaaegsetest segadustel, vanglaelul, asumisel Siberis ja lõpeks prii mehena taas Eestisse jõudes oma kirjanikutee algusel. Seejuures on autor üsna aus, olles seejuures piisavalt taktitundeline ja kriitiline, ja põigates episooditi ka oma kaasteeliste eludesse luues sellega mitmekülgse kirjelduse toonasest olustikust. "Kallite kaasteeliste" esimene osa keskendub perioodile, mis lõppeb tema ja Ellen Niidu kolimisega vastvalminud kirjanike majja.
Seda, et Kross valdab sõna võimu, ei kahtle ilmselt keegi, kuid kui võrrelda memuaare tema loominguga, siis tuleb siin minu arvates selgemini välja tema oskus mõista sõnade varjatud tähendusi. Kohati on see lausa et kirurgilise täpsusega seatud idee, et ei oskaks seda ise paremini sõnastada. Eriti kriitiliste või diskreetsete teemade käsitlemisel (näiteks tema esimese abieluga seotud üsna delikaatsed detailid või kriitika Lääne-Euroopa riikide tegevusetusele II ilmasõja ajal Baltimaade saatust silmas pidades). Ja hoolimata süngest ajaperioodist näitab Kross, et ka siin leiab omalaadset huumorit ("Heil Hitler!" käänamine "Ei itle!"-ks või vangis olles kambrikaaslastega ennast kallutades vintis valvurit segadusse ajamine). Ja lõpeks tekib siiski ka põhjendatud küsimus: "kummal pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad?" (lk 471). Ma olen ka ise sellele mõelnud, kuid olles antud ajaperioodi lõppugi ainult põgusalt näinud, siis saan ma selle idee enda jaoks ainult ette kujutada. Ja ehk ongi nii, et reaalsus on vahelduseks kordades jubedam ja raamatust lugedes saab vähemalt aegajalt selle kinni panna ja ohutusse argipäeva tagasi libiseda?
Krossi mälestused on kindlasti üks põnev lugemine ja soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele.
No comments:
Post a Comment