B. Anderberg "Amorina"

Kõigepealt pean andma edasi oma siirad vabandused - kuna minu isiklik elu on nii põnevaks ja mitmekülgseks osutunud, siis pole mul lihtsalt olnud aega ega energiat lugeda. Lugemine vastu tahtmist on üks hullemaid vaimuvägistamisi, mida ma tean ja seega püüdsin vaikselt ja tasakesi jõuda sinna maale, et mingi hetk see juhtub. Seesinane raamat seisis kaua poolikuna mu öölaual ning valiku puhul osutus oluliseks kriteeriumiks see, et tegu on "Põhjamaade romaani" sarja kuuluva teosega. Vahel võtsin ta kätte ja lugesin peatüki.paar. Siis seisis ta edasi. Siis oli ta rongis mu seltsiliseks, kuniks ta oma koha kotis leidis ja mina aknast välja vahtides omi mõtteid mõtlesin. Eile rongiga sõites aga avastasin endalegi üllatuseks, et olen selle läbi lugenud.

"Amorina" räägib ühe perekonna loo kaunis ootamatust vaatepunktist - nimelt armastuse vaatepunktist. Anderberg räägib mitmeid erinevaid lugusid, kus erinevad tegelased mõjutavad oma tegevusega iga järgmist etappi.  Loo keskmes on Amorina ehk kõikide üksikute lugude naistegelased, kes panevad mehi tegema kummalisi asju - minema uuele mandrile, valima oma ideaalide ja isikliku õnne vahel, jätma maha perekonna jne. Amorinad (olgu nende loonimedeks siis Amorina, Amanda, Jacobea või Ramona) on nagu naiste olemuse võrdkuju - veidi tujukad, kuid truud, igatsevad ja romantilised, kuid vahel absurdsuseni praktilised, jonnakad, mõistmatud ja naiivsed. Selles raamatu naised on just sellised müstilised olendid, nagu mehed neid näevad. Selles loos ei ole ühtegi kindlat tegelaskuju, kelle järgi ennast seada, sest on palju üksikuid omavahel servadest kokkupuutuvaid elulookatkeid, mis on omas võtmes vaadeldavad kui täiesti iseseisvad jutud. Seega pole see raamat romaan, see on kokkupõimunud jutustuste kogumik.

Mind täiesti vaimustab Anderbergi oskus jutustada. Kui te olete kunagi kuulnud Piret Pääri mõnda muinasjuttu vestmas, siis Andergberg suudab sama köitvalt enda kirjutamisega lummata, kui Päär oma rääkimisega. Selles on midagi ürgset ja vaimustavat, sest see on nii loomulik lihtsalt. Selles puudub justkui selline kunstlik alatoon, vaid pigem kumab selles loomulikku oskust teha pealtnäha tavapärane asi elamuseks. Minu jaoks oli vee väga ootamatu, kuid veetlev kogemus. Samuti arvestades fakti, et ma lugesin seda raamatut ikka väga pikka aega, siis et see oli nii pika aja vältel jätkuvalt köitev on väga kõnekas fakt.

Mis jäi meelde? Amorina kui tegelaskuju tabamatus ning enesetapp, Fredriku ja Jacobea ema pidev vastasseis, Andersi kokkukutsutud istumine koos paavsti, Bomani, Baphometi, Kuradi ja paavstiga. Meeliköitvaid hetki oli palju. Mis ei meeldinud? Kohati olid lood väga laiade pistetega traageldatud, sest see viis mõtte ikka väga kaugele, kuid teisalt oleks võibolla vastupidine taktika raamatu eripära ära võtnud. Raamatu puhul tekkis mul mulje, et seda lugu räägib mulle natuke riukalik vanamees, kellel silm kelmikalt sädeleb ja kes kohati meeleheitlikult püüab säilitada tõsist nägu, samas ise täiesti veendunud olles, et ta räägib puhast tõtt. Lihtsalt irvitades maailma absurdsuse üle

Nautisin ja soovitan.