E. M. Remarque "Must obelisk"

Remarque on üks neid kirjanikke, kes mind gümnaasiumi ajal täiesti pahviks lõi. Meil ei olnud kohustuslikus korras vaja lugeda "Läänerindel muutusteta", vaid anti valida ja mina sain toona täieliku elamuse tema teosest "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hilisem tutvus seesinase "Läänerindel muutusteta" (EDIT 30.12 "Läänerindel muutuseta" siiski) ning "Triumfikaarega" on minu kogemust kinnitanud, et Remaque' lugemise juures ei anna väga mööda panna. "Must obelisk" aga oli mul kodus riiulis ja kui ma üks nädalavahetus kodus igavlesin ja püüdsin kuidagigi aega surnuks lüüa, siis hakkasin seda vaikselt piiluma.

Lõhidalt siis sisust. Minategelane Ludwig on endine õpetaja ja I maailmasõja veteran, kes töötab Saksa väikelinnas hauakivide valmistamise asutuses oma sõbra Georgi juures. Asja muudab veidi jaburaks tohutu inflatsioon, mille kohaselt pole hommikul saadud palk õhtuks enam tuhkagi väärt. Mina tegelane on üsna dändilik karakter, kelle on armuseiklusi, kes on isehakanud poeet ning kes armastab elu kogu selle ahastama panevas ning samas humoorikas võtmes keerates kohati ka vinti talumatuseni üle. Sellest tulenevalt on raamatus nii ääretult naljakaid hetki kui ka sügavalt traagilisi ning sügavaid momente. Samas kujutan ma ette, et reaalses elus ajaks selline inimene mind tohutult närvi.

Remarque idee selle raamatu taga on mul selge - ta on püüdnud luua sellist kergemeelsuse taga paistvat sügavat keerukust. Sellepärast vahelduvad kerglased linnaelustseenid rusuvate hullumaja ja pühakojas toimuvate vestlustega. Samas jäi mulje, et mina-tegelase mõttekäiku jälgides on  kõik kunstlik - tema emotsioonid, teeseldus kuraasikus ning kohati ka suhtlemine teistega. See kõik on kuidagi jube pinnapealne ning tühi. Ja siin jääb segaseks see, kas see on taotluslik või lihtsalt juhtus seekord nii. Samuti on mul tunne, et see romaan oli väga ebaühtlaselt kirjutatud - oli hetki, mis mind köitsid, kuid teiste asjade puhul mõtlesin ma, et milleks see. Eriti just eelpool mainitud hullumaja kohad ja arutelud Isabellaga. See ei sobinud, see ei haakunud üldse kogu selle muu olnuga ning mõjus kogu raamatu sünergiat arvestades kohatult.
Aga oli ka väga lahedaid hetki - näiteks kaklusstseen natsidega ning mina-tegelase püüdlus tõrjuda naabrimeest veltveebel Knopf'i tema purjutamisel jälle aias seisva hauatähise (musta obeliski) peale kusemast. Iseenesest on see ju ka veidi sümboolne - vana põhjakäinud sõjamees kusemas peale nende inimeste mälestusmärgile, kes elasid sõja ül, kuid kes sellest tingituna elavad lausa absurdsetes oludes. Eriti šeff oli aga minu arust see hetk, mida ma arvan, et peaksid lugema kõik need, kes kiidavad taga nõukogude aega - 1992. aasta raamatu versioonis on see teises raamatus lehekülgedel 79-81.

See ei olnud minu arvates Remarque parim asi, kuid see oli siiski huvitav lugemine. Ebaühtlane, kuid intrigeeriv. Samas ei anna see Remarque tõelisest tasemest aimu ningh selle pärast soovitan esmalt tutvuda eelpool mainitud raamatutega.