H.S. Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases"

Käisime kinos ja seal näidati enne filmi algust "Rummi päeviku" trailerit - peaosas Johnny Depp, ja nagu ikka uute asjade puhul näidati seda söögi alla ja söögi peale. Seetõttu jäi film meelde ning tasus teha väikest taustauuringut, millest koorus välja Thompsoni nimi. Teine väike taustauuring ja siis selgus, et eestistatud on temalt hetkel vaid seesinane raamat. Laenutasin selle raamatu ja oma üllatuseks avastasin poole lugemise pealt, et olen näinud isegi poole silmaga selle põhjal vändatud filmi nimega "Ratastel Las Vegases". Aga tõepoolest - ainult poole silmaga söögitegemisele taustaks.

Raamatu sisust tõesti väga lühidalt: Kaks konstantses narkolaksus olevat meest, mina-tegelane ajakirjandusdoktor Raoul Duke ja tema advokaat doktor Gonzo, saavad LA-s olles ülesande minna Las Vegasesse. Selleks soetavad nad endale nibin-nabin pool-legaalsetel meetoditel auto, suurel hulgal erinevaid narkootilisi aineid ning alkot ja põrutavadki Las Vegasesse. Seal teevad nad igasuguseid trikke ja tükke, saadetuna pidevast narkotripist ja alkouimast, ning raamat lõppeb sellega, et Las Vegas jäetakse oma seljataha, sest trikke ja tükke on veidi liiga palju kogunenud.

Mis mulje jäi? Tegelikult oli see üsna köitvalt kirjutatud raamat ja stilistiliselt ma teosele miskit ette ei heidagi - jutt jooksis tempokalt, tekst oli parajalt absurdne ning olukordad piisavalt jaburad. Kuid mingil hetkel hakkasin ma mõtlema sellele, et miks nad seda kõike teevad? Jah, ma saan aru, et raamatus on peategelaste sihiks kurikuulus ameerika unelm, kuid mis see on. Kuidagi jäi see suurem pilt minu jaoks tabamatuks, kui see suurem pilt üldse oli olemas - sest minu taustauuring Thomsponi isiku kohta tõi välja tema enda ainete sõltuvuse kuni elu lõpuni. Nagu Raoul Duke ise ütleb kõrbes peale võetud hääletajale "See on jumala tõsi". See vist ongi, kui nad ise seda täiesti siiralt usuvad, ja kas siis pole tarbetu ajada taga seda ideed, kui selleks ilmselgelt polegi alati tarvidust. Lihtsalt loe ja naudi seda, mida inimaju piisaval kogusel hallukaid tekitavate tablettidega välja suudab mõelda. Mis on aga hea - tekst polnud nii pikk, et oleks ajudele käima hakanud. Sest oleks tekst olnud ütleme 300 leheline jurakas, siis ma nii seda teksti nautinud ei oleks.

Kuna see on Thompsoni esimene eestistamine ning ka tõlkija ütleb oma lõppsõnas, et selliseid raamatuid on raske tõlkida tingituna sellest eripärasest slängist, mis antud ampluaaga kaasas käib, siis tuleb öelda, et tõlkega on vaeva nähtud. See on ääretult sümpaatne ning teksti lugedes jäi see ka silma. Ei olnud kohmakaid eesti keelseid vasteid otsitud ega mängitud liiga eesti keskse vaatevinkliga. Samuti tundus, et antud raamatu puhul oli tegu nö tribuudiga autorile - arvestades järelsõna pikkust ja põhjalikkust, mis avas veidi paremini Thompsoni isikut minusugusele võhikule. Seegi lisab boonuspunkte tõlkjaile.

Kokkuvõtteks ütlen, et oli vahelduseks päris hea lugemine, kuid oleks veidi pikem olnud, siis tuleks kriitika soolasem. Soovitan lugeda, kui meeldib ekstsrentriline kirjutamisstiil, kus lugeja ei soovi teada seda, miks tellitakse hotelli kilode viisi greipe või miks on vaja minna (tõenäoliselt väljamõeldud) missioonile Las Vegasesse.