Wassmo teos "Dina raamat" on üks minu lemmikraamatute top 3-s. Ütleme, kusagil esimese-teise koha peal jagades kohta elulooraamatuga "Mina, Phoolan-Devi". Need kaks raamatut lihtsalt on minu jaoks olnud maailma-muutvateks. Ja mul on alati olnud hirm, et sattudes sellise geniaalse asja otsa, ei küündi teised sama autori asjad enam samale tasemele ja ma ei ole julenud neid kätte võtta. Aga "Sada aastat" oli oma tutvustuses äärmiselt intrigeeriv ja oli võimatu keelduda.
"Sada aastat" räägib Herbjorgi oma esivanemate - vaarema Sara Susanne, vanaema Elida ja ema Hjordise - armastuse ja unistuste loo. Sara Susanne läheb pool vägisi mehele kohalikule kaupmehele Johannesele, kelle igapäeva elu segab sügavalt kokutamine. Samuti jääb mulje, et Sara Susanne on väga tugev natuur ja kahjuks oma ajastu keskel liiga intelligentne ning liigsete ambitsioonidega. Ta poseerib kohaliku pastori jaoks altarimaalile ning selle käigus ilmneb tema jaoks armastuse mitmekülgsus (nimetagem seda siinkohal nii). Ja kuigi Johannes püüab täita oma naise unistusi, ei suuda nad siiski mööda vaadata sellest, et Sara Susanne muutub järjest tuimemaks iga uue lapse sündides ning see muserdab kogu peret. Romaani teine lugu keskendub Elida võitlusele oma mehe Fredrik'u tervise nimel. Viimasel on raske südamehaigus ning selle loo keskmes on terve perekonna ohverdused selle nimel, et püüda päästa lootusetult haiget perepead - selle nimel kolitakse Põhja-Norrast pealinna, jättes maha suur talu koos kõige sinna kuuluvaga ning otsitakse lastele kasupered, sest ema-isa ei jõua oma lapsi üleval pidada. Elida elu on täis ohverdusi, kuigi lõppkokkuvõttes ei kanna see vilja. Ning lõpuks noore Hjordise armastuse lugu, mis saab alguse Teise Maailmasõja hakul ning selle arengut annab autor edasi armastajate vaheliste kirjade esitamisega. Selgub aga tõsiasi, et noored armastajad on pärast kokku saamist igapäeva rutiinis mõistnud, et see, kellega kunagi kirju vahetati, on hoopis teine inimene, kui see, kellega lõpuks abielluti. Raamat lõppeb sellega, et jonnakas Hjordis läheb suuskadel üksi koju ning sünnitab pärale jõudes õe ning naabrinaiste abil raamatu autori - Herbjorgi.
Wassmo oskab väga köitvalt olukordi kirjeldada. Ta teeb seda kuidagi väga geniaalselt - põhjamaise kargusega ning ilma keerutamata. See on väga köitev, kuigivõrd arvestades sellega, et tema karakterid on täiesti tavalised inimesed, suudab ta elavalt ning inimlikult kirjeldada neid ekstreemolukordi, mis on inimeste elude kõrghetkedeks või murdepunktideks.
Seda raamatut lugedes sattusin ma ise mõtlema sellele, et kust läheb piir naise ja tema perekondliku vastutuse vahel. Kui suur on abielunaise vastutus oma pere ees ja mida kõike selle nimel ette ei võeta. Ja et abieluõnn on midagi enamat kui hommikukohvi ja värsked saiakesed. See tähendab ka paljuski olukorraga leppimist, eneseohverdust, tingimusteta armastust. Ja samuti ma mõtlesin sellele, et kas see polegi see, mille poole naised maailmas tegelikult alateadlikult püüdlevad, tekitades endale illusiooni, et see on alati ja igas tingimuses kahepoolne. Wassmo raamatus see ongi, kuid mingil määral erinevatel tasanditel - Johannes tunneb oma naise kõrval oma kokutamise pärast alaväärsust, Elida mees ei saa 100% kohal olla oma haiguse pärast ning Hjordise mees Hans on jalgu jäämas keerulistele sõjaaegadele. Nagu ütleb pastor Jensen Sara Susannele altarimaali poseerimise ajal "Minu elu, kuhu kuulub kohustus, on minu tegelikkus." Kas pole see mitte õige?
Ma nautisin hetki sellest raamatust, kuid teised kohad tundusid pikad ja venitatud - kuidagi võltsid. Isver, kui kahju on mul seda öelda, rääkides Wassmost. Samas idee selle teose taustal on kaunis, sest iga naise elu ei hakita tervenisti läbi. samuti see, et need on Wassmo enda esivanemad, kellest ta kirjutab. Suuta kirjutamisprotsessis nii isiklikul tasandil mööda vaadata idealiseerimise võimalusest on keeruline ülesanne, kuid arvestades raamatu sisulist formaati väga õnnestunud. Seega oli häid ja halbu hetki, seetõttu ei anna soovitushinnangut. Igatahes "Dina raamatu" mõju ei ületanud.
No comments:
Post a Comment