Kandsime tööl raamatuid maha ja see jäi mulle silma. Piilusin seda veidi, sirvisin ja mõtlesin, et prooviks õige.
See raamat räägib Suzanne Valadoni - mitmete Prantsuse kunsti suurkujude modelli, armukese ning sõbra - eluloo. Tema eluloo esimeses osas kirjeldab Vesper üsna ausalt Suzanne suhet oma kaaskondlastega (sh figureerivad tuntud kunstnike kõrval ka ema ja Valadoni poeg), mis on üldsusele veidi arusaamatu ja vastuoluline. Tema arengust modellist kunstnikuks ning liikumist vaesest naisest pankuriprouaks. Kahtlemata üsna kirju ja mitmekülgne lugu, kuid kohati prantsaslikult liiga tundeline ja minu eesti mõistusele veidi liiga närviliselt meeleline esitus.
Valadon on kahtlemata antud romaanis esitatud kui femme fatale, kes funktsioneerib kaoses ja tundetulvades paremini kui tavalises igapäevases rutiinis. Ta tundub selle raamatu põhjal olevat selline karakter, kes on pidevas otsimises, kellel kunagi igav pole ja kes toetub paljuski oma intuitsioonile. Samas tuleb tihti erinevates kohtades välja, et tema intuitsioon on kergelt lombaka iseloomuga - näiteks kui näiliselt idüllilise rutiinikeskel ei taba ta kohe ära oma poja Maurice'i varakul alanud joomarlust. Võiks ju sarkastiliselt küsida, et mis kuradi ema see selline on, kuid Suzanne väärtus tundub olevat mujal. Olla inspiratsioon, innustada ning esitada väljakutseid ühiskonnale ja ennast ümbritsevale.
Mariest, kelle kunstniku nimi on Suzanne, teeb kunstiringkonnas just tema see eriline uhkus olla ise. Ignoreerida fakti, et suurem osa tunnustatud kunstnikest on mehed, kellest kõik ei suuda tingimata mööda vaadata temast kui naisest kunstis. Ja see, et ta ei rahuldunud oma ema reaalsusega olla koduperenaine ja vabrikutööline, muudab tema uhkuse millekski enamaks. See on see, mis muutub tema edasiviivaks jõuks ja jonniks mitte alluda sellele, mis ei tundu olevat tema enda vaba tahe. Hämmastav karakter raamatus, kuid kui palju on selles tõetera? Kui palju erines tegelik Suzanne Vesperi nägemusest temast?
See raamat tundus alguses olevat selline hoogne ning huvitav lugu, kuid mingil hetkel tabasin ma ennast mõttelt, et see raamat absoluutselt ei inspireeri mind. Võibolla oli see liiga ehe kirjeldus 20. sajandi vahetuse kunstiinimese igapäevaelust? Liiga realistlik ja trööstitu, kus seks, eluraskused ja loomevalu on kuidagi liiga selge, liiga valus. See imeb selle imetabasuse kõrvaltvaataja jaoks ära.
Seega ütlen kokkuvõtvalt, et see raamat ei mõjunud mulle nii, nagu ma lootsin, ja on tõenäoline, et teine osa minu käte vahel ei maandu.
No comments:
Post a Comment