Seda raamatut on mult töö juurest mitu korda küsitud. Mul ei ole seda tööl, aga heal sõbral on. Ja tema on seda juba mitu korda püüdnud mulle seda nö "pähe määrida" ja nüüd läks õnneks. Simon Holt tundus tutvustuse põhjal mingisugune õuduslugude fänn. Võibolla isegi rohekm ja see mõjus mulle veidi pelutavalt, sest ma ise ei armasta väga ei õuduslugusid ega - filme. Ja tegu on jälle triloogiaga, mis minu kogemuste põhjal on suureks miinuseks - ootamine!!!
"Neelatud" alustab lugu Reginast, kelle ema on pere maha jätnud ja kes peab hakkama oma väikevenna eest hoolitsema kui isa käib ümbruskonnas maju ehitamas ja projekteerimas. Regina töötab õudusraamatute poes, mille omanikuks on veider vanamees Eben. Tööl olles leiab ta ükskord veidra päeviku, milles kirjeldatakse neeljaid - veidraid kehatuid olendeid, keda tõmbab inimeste ligi soojus ja nende põhjatu hirm ning kes kogu keha endale haarates hinge hirmudemaale saadavad. Regina loeb lõike leitud päevikust ette oma väikevennale, Henryle. Henry satub ühe sellise olendi ohvriks ning ülejäänud raamat käsitleb seda, kuidas Regina ja tema sõber Aaron püüavad Regina väikevenda päästa. Selle päästeoperatsiooni käigus omandab Regina võime liikuda nö hirmumaailmas ringi, kus neeljad pesitsevad. Samuti ilmneb, et Regina nö "silmailu" ehk kohaliku kooli jalgpallimeeskonna kapten Quinn on nii nunnu, nii neelja võimuses ning raamatu lõpus talvisesse jääauku uppunud. Kuna ma lugesin ka järje läbi, siis pean kohe ütlema, et väikevenna päästmine õnnestub neil, kuid väike Henry pole enam endine.
"Pööripäev" hakkab peale umbes pool aastat pärast eelmist raamatut. Henry on taas inimeste hulgas ja ei mäleta midagi, kuid ta on vaimselt läbi ja käib terapeudi juures. Regina ja Aaron püüavad koolile selleks aastaks punkti panna ning Regina kodune seis on üsna sama, mis pool aastat varem. Siis aga ilmneb, et neeljad hakkavad taas pead tõstma, sest suvine pööripäev läheneb ning Regina on oma tungimisega hirmudemaale rikkunud kõiki reegleid. Selgub ka, et Quinn polegi surnud, vaid peab hakkama Reginaga kokku mängima. Selgub ka, et on olemas ka nö neeljate tapjate klubi, kes on keskendunud nende ohvrite tapmisele. Ja sinna kuulub ka raamatupoe omanik Eben ning kooli ajalooõpetaja. Seekordne suur plaan on selgitada välja neeljate suurem plaan ning Regina langeb lõksu. Muidugi, enam-vähem kõik pääsevad taas kord eluga, kuid raamatu lõpus viiakse kõik isale ausalt üles tunnistanud Regina hullumajja.
Kui tahate väga ausat arvamust, siis ma ei põle just tingimata selle kolmanda osa lugemise järele. See jäb kaugeks ja kuidagi pingevabaks. Mind väga ei huvita ei Regina, ei neeljad ega see, kas hea võidab halva. See on Holti maailm, mille ta on välja mõelnud on küll selles mõttes originaalne, et ei käsitle vampiire ega libahunte, kes romantilisel tasandil püüavad midagi korda saata. Teisest küljest jällegi ei pakkunud see raamat mulle ka sügavamat elamust - kirjeldused olid pinnapealsed ja üsna läbipaistvalt eesmärgiga tekitada pilt, kuid mitte emotsiooni. Aga kuidas sa loed õudus kirjandust, kui sul ei teki emotsiooni?!? Jah, võibolla olen ma sellise kirjanduse jaoks liiga vana...
Lastele ja noortele kindlasti meeldib, kuid mina väga ei vaimustunud. Vabandust, fännid...
No comments:
Post a Comment