Toidu teema on viimase paari aasta vältel nagu paisu tagant välja lennanud: kokandusspetsialistid (nii kõrgelt koolitatud kui isehakanud kodukokad) räägivad söögist-joogist igas võimalikus vormis, toidusaated on telekas nö prime-time ajale sätitud, ökohullus ajab noortel emadel-isadel päid sassi ning ebaharilike kombinatsioonide kasutamine on gurmaanile justkui kohustus. Ja söögi valmistamisest ja selle tarbimisest on väga palju erinevaid raamatuid kirjutatud/tõlgitud. Tõesti! Väga palju! Seesinane raamat jäi aga miskipärast meelde ja mul läks omajagu aega, et see endale laenutada. Aga alla andma ma ei kavatsenud ja see seisis paar kuud mu "tahan seda kindlasti lugeda" nimekirjas. Mina tea, ehk on süüdi veidi napakas pealkiri...Ruth Reichl kirjeldab oma igapäevatööd New York Timesi toidukriitikuna. seega tundub asi nagu suhteliselt lihtne olevat, eks? Asja uba on aga selles, et toidukriitiku kõige tugevam relv on tema anonüümsus. Mõlgem nüüd ise - teie hinnangust sõltub sellel karmil ellujäämismaastikul väga palju ning on ju ilmselge, et äratundmise korral poeb restorani teenindajaskond kasvõi nahast välja, et te neile parema hinnangu annaksite (isegi vaarikad lähevad kookides suuremaks, nagu autor ise märkis). Ja jama on selles, et Ruth Reichl on juba enne tööle asumist tuntud nägu. Seega hakkab ta looma endale maskeeringuid: ilmetu Molly, boheemlaslik Brenda, märkamatu Betty või punktuaalne Emily. Parukad, paks meik, riietus, kõneviis jne. Kogu kupatus! Maskeeringute ampluaa on röögatult lai ning kassi-hiire mäng restoranide õige teeninduse tabamiseks võib alata.
Mõnus meelelahutuslik lugu, kus lugeja viiakse restoranikultuuris ebatraditsiooniliselt süsteemi õigesse otsa ehk siis mitte kööki kuumade kastrulite ja särisevate pannide vahele, vaid sinna, kus lugeja restoranikliendina kõige tihedamini istub ehk siis söögisaali toidulauda teenindajate ja ilusate kulisside meelevalda. Reichl kirjeldab ausalt oma kogemusi nii halli hiirekesena ühest sadadest nägudest kelnerite igaõhtusest teenindavate reast ja sellest, kui ta ära tuntakse ning köögist ilmuvad kõige sätitumad road galantseima esitluse saatel. Ja, uskuge mind, need kaks sfääri on kardinaalselt erinevad. Eestis vist detailidele nii väga tähelepanu ei pöörata (või siis olen ma valedesse restodesse sattunud), kuid NY restoranid on ikka klass omaette - suurus, standardid, klientuur jne. Mäng on suuremate panuste peale ning iga saadud tärn NYT toidukriitikult peaks sealse restoraniomaniku saltot hüppama panema.
Teise aspekt selles raamatus oli autori enda areng kogu protsessis. Innukast ja huvitatud asjatundjast-hobimuutujast saab järkjärgult hoopis keegi teine. Võiks öelda, et see sisemine kasvamine, mille mina-tegelane nii tööalaselt kui isiklikus elus läbi teeb, on päris intrigeeriv. Iga muutumine muudab ka tema enda olemust või toob esile talle endalegi ootamatuid tahke ja see temas varjul olevate persoonide kaleidoskoop rõhutabki ehk selle raamatu eripära. Sest sellega muutub raamatu olemus ainult toidukriitiku igapäevatöö kirjeldamisest ka autori isikliku rännaku ja kasvamise looks.
Seega päris vahva lugemine ja soovitan soojalt ka teistele.
PS! Aru ma ei saa - miks see on raamatukogus ilukirjanduse alla liigitatud?!?
No comments:
Post a Comment