Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.
See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...
Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.
Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:
"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."
Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment