J. Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

Kui see raamat ilmus, siis ma mõtlesin ajalehest arvustusi lugedes, et no jälle mingi noor keelepoosetaja. See on selline kirjandus, kus keele nüanssidele pööratakse lausa ulmelist tähtsust ning jäetakse tegevus kui selline üldse tagaplaanile. Aga uudishimu sai minust võitu ja läbi ma ta lugesin. Ühe õhtuga, kusjuures.

Raamat räägib noorest kujundajast Vaikost, kes kirjeldab kõrvaltvaatajana enda ja oma lähikondsete elu. Lugu algab sellest, kuidas peategelase sõber Niko tuleb kodumaale ning korraldab peo. Peol on palju huvitavaid inimesi, muuhulgas Niko ja Vaiko ühine sõbranna Solveia. Ilmneb, et Nikol on psüühilisi probleeme, mida ta on tulnud koju ravima. Vaiko argielu aga läheb edasi - ta käib tööl, on just endale 30 aastase laenuga kuskile uusehitisse korteri ostnud, tema kaksikõde tuleb Amsterdamist salaja eestise aborti tegema, nende perekonnakoer kaob ära ning vahepeal on peategelasel lühiajaline suhe noorukese kunstniku Gretega. Raamat lõpeb aga sellega, et Niko on Lätis oma arsti suvilas ning Solveia ja Vaiko sõidavad sinna, teel olles autoavarii, kuid jõuavad vigastamatult siiski pärale.

See raamat on kulgemine. Minu jaoks pole sellel kindlat lõppu ega algust, vaid see liigub ja voogab nagu elu ise. Sinna on kätketud sündmused ja juhtumised, mõned neist väiksemad, teised traagilisemad, kuid need on sujuvas liikumises ja ei ole üldist teose meeleolu segavad. Selles raamatus ei ole suurt ja sügavat kirge ega süvadramaatilisi pöördeid, kuid see ei häiri. See on justkui selline loomulik olemine ja raamatut lugedes on mulje, et nii peabki olema. Kõige rohkem elasin ma kaasa Vaiko kaksikõe Ebe abordi loole, sest see tundus kõige ehedam ning jäi kuidagi teiste hulgast silma. Eriti, kui pärast aborti palatikaaslane Ebele ütleb "Ma loodan, et ma kellegi taassündi nässu ei keeranud." See on ühtaegu nii sünge huumor kui ka oma tehtud teo reaalne teadvustamine nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.

Kindlasti jääb lugedes meelde selle teose keel. Ashilevi keelekasutus on originaalne ja nüansirikas, mõnede vihjetega Viljandile (näiteks pohmakalõhna kirjeldamine pooleteist meetrise mõõgana on ka minu aja ühika väljend). Kuid kohati tundsin ma, et see ilus keel on justkui otsitud või kobatud. See kunstipärasus tundus kohati teeselduna, sest tabasin ennast kohatult mõtlemas sellele, et keegi ei mõtle reaalselt ju nii. Ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib ka vahel keeledetailidega mängida, kuid mingil hetkel tuleb piir ette. Samuti jäi teost lugedes mulje, et on tegelasi, kes on liiga eeterlikud, liiga filosoofilise väljenduslaadiga, et mõjuda realistlikult. Teisalt jällegi pole ma väga ammu vaimuinimestega suhelnud ja võibolla nende maailmas on suhtlemine teistsugune.

Ühest küljest ma soovitaksin seda raamatut ainuüksi keele pärast, teisalt jällegi jäi loo areng mulle kuidagi nüriks ning ei liikunud kuigi dünaamiliselt edasi. Seega olen soovitamisel kahevahel :)