No kuulge! Pärast "Varesetüdruku" lugemist oli minu sees nii pöörane rahutus, sest lugu jäi kummitama, et ma lihtsalt pidin minema uuesti raamatukokku ja laenutama triloogia teised osad ka. Absoluutselt ilma igasuguste küsimusteta...
"Südamelõõm" räägib loo mõlema naispeategelase (politseikomissar Jeanette ja psühholoog Sofia) eneseotsingutest "Varesetüdruku" loo arenguna. Hoolimata tapetud laste uurimistöö ebaõiglasele peatamisele mattub politseikomissar Janette sügavale töökoorma alla, kuna keegi tapab pealtnäha rituaalsel moel eduka ärimehe. See ei jää ainukeseks sellelaadseks mõrvaks ning uurimise vältel hakkab välja joonistuma võigas pilt aastatepikkusest lastepilastuse tegevusest. Samal ajal püüab psühholoog Sofia oma minevikku pusletükkidena kokku lappida ning endas peituvaid tegelasi kuidagi ohjeldada, kuid seda on väga raske teha, kui ta ei pruugi mäletada sedagi, mita paar tundi tagasi tegi. "Püütia õppetunnid" toob aga selguse, kuna ilmneb, et tapetud laste mõrvad on otseselt seotud eduka ärimehe mõrvadele järgnenud tapalainega. Samuti tuleb mängu uus ja ootamatu karakter loo võtmetegelase Victoria Bergmanni intsesti tulemusena sündinud tütre näol, kes väga valusasse ja jõhkrasse laste ärakasutamise loosse (vähemalt lugeja jaoks) mingisuguse selgusegi toob, kuid loo karakteritele alati tabamatuks vaimuks jääb. Iseasi muidugi, kas see selgus on lugeja jaoks selline, mida ta ootab...See lugu on väga põnev, aga seda on väga valus lugeda. Seega ei soovitaks ma seda mitte mingi hinna eest neile, kes tahavad leida ilusaid lõppe ja üllast käitumist. Seda nendes raamatutes lihtsalt väga leida ei ole, ja see tekitab veidi troositu tunde.
Mingil tasandil saad ju aru, et see on väljamõeldis ja need tegelased on autori fantaasia vili, kuid ma kardan, et reaalsus on tihti väljamõeldud maailmast hullem. Ja see hirmutab mind. Sund loob väga omapärase karakterimängu andes tegelastele täpselt niipalju sõna- ja esinemisõigust, et nad saaksid ennast mõjusalt maksma panna, kuid ei vajuks seejuures mingisugusesse eneseanalüüsi kuristikku. Ja lugedes üsna detailselt kirjeldatud kuritegusid (mõrvu, manipuleerimisi ja ka lastega seonduvat) tabasin ma mingil hetkel ennast mõttelt, et kuidas õigustada kurjust ja kas seda peakski õigustama? Selles mõttes on ju inimese moraalitunne sügavalt isiklik asi ehk siis selle najalt võib ka öelda, et see on subjektiivne. Kas Victoria tütar Madeline eksis üldsuse laiema moraalitunde vastu olles ise loo keskmes oleva salajase süsteemi ohver ning astudes oma elu rikkujatele vastu? Kas Sofia oma väljamõeldud karakteritega püüab ennast aidata või maskeerida? Kas Jeanette on pigem edule orienteeritud või jätab oma perekonna tahaplaanile altruistliu iseloomu tõttu töö suhtes (kohustused ennekõike ju). Seega on selles sarjas paljugi asju, mis tekitavad sellise ebamugava tunde, pannes ühtlasi arutlema teemade üle, mis võiksid normaalsetele inimestele olla midagi kauget ja eluvõõrast.
Mingil perverssel moel on see raamat hoolimata temaatikast ja maniakaalsest nukrast alatoonist väga köitev ja hoiab lõpuni oma köidikuis.
No comments:
Post a Comment