Saturday, May 2, 2015

"Tšaikovski: inimene, helilooja, legend" (koostanud A. Särg)

Tšaikovskis on nimi, mis muudab selle kandja lihtsalt väga huvitavaks. Eriti arvestades tema rolli muusikaajalukku. Ning kuna ma olen seda raamatut juba ammu piilunud, siis leidsin raamatukogus riiulite vahel luusides, et nüüd on õige aeg sellega proovida.

Raamat annab ülevaate ühe kuulsaima helilooja eluloost rääkides muusikalise tegevuse kõrval ka Tšaikovski tihedatest suhetest oma perekonnaliikmetega, tema homoseksuaalsusest ja äpardunud abielust, noorusaja südamevalust ja kirjavahetusest oma omapärase toetaja proua von Meckiga.

Kuna sisulisest poolest pole kuigi palju rohkemat öelda, siis asun kohe asja kallale. Raamatus vahelduvad referatiivsed osad (saan aru, et suuresti kirjavahetusest) koostaja ilukirjanduslike mõttevälgatustega ega oma see minu arvates kuigi selget struktuuri (ei kronoloogilist ega temaatilist), mistõttu on raamat stilistiliselt keerulise ülesehitusega ja raskesti jälgitav. Näiteks esitatakse väga juhuslikult Tšaikovski kirjutatud ballettide ja ooperite sisud (mõni kirjutatakse lühilausetena lahti, mõnele ei antagi seda au), jäetakse vähemteadjatele lahti kirjeldamata muusikalised terminid (mis on pizzicato lk 167 või "tantsuline gavoti rütmis coda" lk 238) ja kohati kippus jäi kirjade osakaal ja mõtekus küsitavaks. Ja kui nüüd nendest kirjade väljavõtetest rääkida, siis ausalt öeldes jättis Tšaikovski mulle selle raamatu põhjal väga kehva mulje: ebakindel, ebausutavalt paatoslik, pirtsakas ja heitliku meelelaadiga. Ma nüüd ei tea, kas ta tõepoolest oligi selline inimene või tekkis selline mulje lihtsalt raamatu ebakõlade foonil, kuid raamatu põhjal tekkis selline arusaam. Lisada siia juurde veel raamatu keskpärane tehniline teostus (sh juba eelnevalt mainitud ebamäärane ülesehitus, kehv toimetajatöö ja kohati absurdsed kirjavead, kus näiteks muusikakriitik Cui on muutunud Tšaikovski vastseks), siis võib tekkida küsimus, miks ma selle üldse läbi lugesin. Võin öelda, et läbi lugesin ma selle raamatu puhtalt jonnist, et näha, kas see hoiab sellist kehva stiili kuni lõpuni välja. Jah, seda ta tegi.

Seega ma ei soovita seda raamatut mitte kellelegi, sest elulugusid nii koostades kaob austus suurkujude vastu kohutavalt kiiresti.


No comments:

Post a Comment