R. Hobb "Salamõrtsuka õpilane. Farseeri triloogia I raamat"

Võeh, see raamat on mul oma kuu aega tagasi juba läbi loetud, aga kuna elumuutused on viimasel ajal olnud kaunis põhjalikud, siis ei ole ma leidnud endas seda jõudu, et see va kokkuvõte kirjutada. Kuna tagastustähtaeg aga kuklasse hingab, siis mul enam suurt valikut ei ole... Raamatu valiku põhjuseks oli aga hea sõbranna soovitus, kes minule teadaolevalt on vist kõik vähegi väärt fantaasiaromaanid ära lugenud.

Kuninglik sohipoeg Fitz satub juba lapsena õukondlike võimumängude keerisesse ja nutika noormehena õpib ta kiiresti selgeks, et tema ellujäämine sõltub suuresti tema enda nutikusest. Ta avastab, et suudab luua loomadega tugevaid vaimseid sidemeid, kuid saab kiiresti selgeks, et sellele ei vaadata hea pilguga. Olles õukonnas uudishimu ja ebasõbraliku tähelepanu objektiks asub nooruke sohik kuninglikul soovitusel õppima lossi salamõrtsuka juures. Samal ajal asub Fitz ka kuninglikule perekonnale eripärast oskust (taidu) õppima, teadmata, et sellega seoses satub ta juba niigi ohtlike võimumängude keerisesse, kus keerulised poliitilised ambitsioonid ja usaldus muutuvad enamaks kui lihtsalt sõnakõlksud. Lausa sellel määral, et ohtu ei seata ainult mitte salamõrtsuka õpilase enda elu, vaid ka tema kuninga ja kuningriigi heaolu.

Ma ei ole raamatus ühtegi osa endale omase post-it'ga ära märkunud, kuid mulle raamat nii oma iselomu kui sisu poolest meeldis. Tõsi, Hobbi kirjutatud raamatu tempo pole eriti kiire, aga seda enam annab see võimaluse karakteritel oma isiklikku maailma avada. Muidugi pole ma kuigi kindel, kas ükskõik kes ikka suudab oma mõttemaailma Fitzile sarnaselt nii õrnas eas ratsionaalselt enda jaoks lahti seletada. Juba arengupsühholoogiliselt tundub see nii keerukas, et paneb mu kulmu kergitama, aga samas - see on fiktsioon ja seal on kõik lubatud :) Kuid raamatu karakterid on tõesti väga realistlikult ja ebamugavalt inimlikult kujutatud: kuningas enesekeskse võimumehena, tallimees Burrich introvertse käsutäitjana, taiu õpetaja Galeni võlts-uhke enesekeskne jne. Teisalt ei mõju raamatu karakterid ülemäära stereotüüpsed, et hakkaksid segama loo arengut. Pigem vastupidi - nende iseloomujooned ja roll kogu võimumängus tekitavad olukorra, kus minul tekkis lugedes tunne, et tahaks mõnda tegelaskuju kohe raputada ja küsida "Mis sul viga on?!?"

Seega soe soovitus ning ärge laske ennast kaanekujundusest eksitada - tegu pole minu arvates lasteraamatuga, kuigi mulle oli just kaane tõttu selline mulje jäänud.