A. Tan "Köögijumala naine"

Ma olen mitmel korral rääkinud sellest, et mõne raamat tunned kohe kaugelt ära. Ma ei tea, kas see on siis pealkiri, kujundus või mingi kõhutunne - sa lihtsalt tead pilku peale visates, et vot see on minu raamat. Selle raamatuga oli ka nii, sest seda riiulis nähes ma teadsin, et selle raamat loen ma läbi ja seda juba üsna pea. Läks kuu-paar mööda ja tehtud ta sai.

Raamat algab noore ameeriklanna Pearli sisekaemusega, milles ta arutleb oma elu eripärasid. Ühel päeval saab ta aga kutse oma vanatädi Du matustele, kus ta vaatab kerge irooniaga kõrvalt oma ema ja oma tädi. Kuid tema ema Winnie ja tädi Helen jagavad omavahel saladusi, millest pole kunagi räägitud. Aga Helen on surmavalt haige ja paneb seetõttu Winnie fakti ette - sa kas räägid oma tütrele kõik ära või teen seda mina. Ning nii kutsubki Winnie tütre enda juurde ja räägib monoloogina. Oma emast, kes pere juurest ära läks, kui ta laps oli, ning kuidas suhtuti sellesse enne sõjaaegses Hiinas. Oma elust onu juures, kuhu ta pärast ema lahkumist pere häbiplekina kasvatada saadeti. Oma mehest Wen Fust, kelle šarmantse välimuse taga oli masohhistlik manipulaator. Oma elust Hiina lenduri naisena maailmasõja ajal. Oma lastest, kelle ta Wen Fule sünnitas. Tädi Helenist, kellega elu keerdkäigud ta tihedalt kokku sidus. Oma kohtumisest elu armastuse Jimmy Louiega. Oma põgenemisest kommunistlikkust Hiinast ja elu seadmisest Ameerikas. See avameelsus viib ema ja tütre omavahelise suhte hoopis uuel tasandil ning muudab nende nägemust üksteisest, sest nad ei ole südamest-südamesse mitte kunagi rääkinud.

Kahtlemata on peategelase Winnie elusaatus olnud traagiline ja seda just erinevate väga halbade kokkusattumuste ühismõjuna. Teisalt jällegi eks see eludraama ole ikka meie endi peades - mis minu jaoks võid tunduda ahistav ja häiriv, paneb kedagi teist võibolla ükskõikselt õlgu kehitama ja süümepiinadeta edasi liikuma. Ema äkiline kadumine kui tema jaoks traumaatiline ja elumuutev sündmus on raamatu põhikarakteriga tegelikult kogu aeg kaasas. Kuna olen ka ise endale kalli inimese ootamatult kaotanud, siis suudan ennast Winnie kogemustega mingil määral samastada. Siin on mõjuteguriks just see lõplik ootamatus, eriti, kui jäävad õhku vastusteta küsimused. Samas ei kujuta ma ette, mis toimub ema hinges, kes näeb oma last suremas. Winnie lein on relvitukstegevalt aus, et ma ei ole vist sellist kogemust tükk aega ühe raamatukarakteri puhul täheldanud. Kuid ta suudab oma avameelsusega tütrele tagasi anda selle, mille too on ammu kaotanud. Lootuse. Ja lõpeks kas polegi see SEE motiveeriv jõud, mis paneb meid ka kõige kriitilisemas olukorras nägema võimalusi, et olukord paraneb.

Kahtlemata rabav ja ilus raamat, mida ma tõepoolest soovitan lugeda.