See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.
Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.
Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.
No comments:
Post a Comment