J. Marias "Oxfordi romaan"

"Moodsa aja" sarja raamatud on minu jaoks alati üllatusmunad - vahel leiab tõeliselt põneva kogemus, aga vahel lugu kuidagi ei liigu. Siiski on aga selle sarja raamatute puhul üks oluline ühine joon - need jäävad alati vähemalt mingiks ajaks mõtteisse kummitama. Seega olen ma alati kahevahel kui mingi selle sarja nimetus jälle põnev tundub - kas tahan kiiret lugemist või aeglaselt loetu kallal mekutada. "Oxfordi romaan" tundus aga piisavalt õhuke alternatiiv, et täidaks mõlemad eeldused.

Loo mina-tegelane on hispaanlasest õppejõud, kes veedab kaks aastat Oxfordis külalisõppejõuna. Selle kahe aasta jooksul jõuab peategelane süveneda selle maailma veidrasse maailma, kus pealtnäha suures süsteemis on kogu sinu tegevus peopesal kõigile jälgimiseks: sinu loengud, sinu käimised, sinu armuafäärid, sinu sõbrad. Professorite pealtnäha kuiv ja krõbisev maailm aga pulbitseb elust ja kirest: raskelt haige gay, kolleegide hulgast mehelikku tähelepanu otsiv naisõpetlane, maailmakuulus argiprobleemidega maadlev emeriitprofessor jne. Oxfordis (nagu tüüpilises ülikoolilinnas) on väike jabur veidrus aga omamoodi normaalsuse näitaja ning kõik romaani tegelaste silme läbi esitatud linnaga seotud väikesed detailid loovad tükk haaval jutustuse kulissid, mis ometigi ei alga ega lõppe konkreetsest kohast.

See raamat jätab pärast lugemist suhu omamoodi pikantse maitse. Karakteritest ei paista keegi eriliselt tugevalt silma, situatsioonidest ei eristu ükski piisavalt teravalt ning mina-tegelase hingeline areng ei ole nii mastaapne, et vajaks eraldi tähelepanu. Seega ei toimu midagi erilist täiesti tavaliste inimestega. Ühest küljest mind selline aeglane looarendus häirib, kuid teisalt sellise lähenemise tõttu peas loodud kujutluspilt on raske hajuma. See on nagu paar päeva seisnud sinakaks tõmbunud kartulipuder, kuid ometigi on see nii hästi tehtud, et on raske jätta seda söömata - ikka haarad lusika ja võtad veel ühe "viimase ampsu". Võibolla ongi selles asi, et loodud kulissid jätavad kõik muu varju? Ma ei tea... Võibolla pole selle raamatu eripära enda jaoks lihtsalt veel lahti mõtestanud.

Mina-tegelase eneseotsingud keerlevad ümber tema elu telje, kuid ta näeb seda kõike justkui kõrvalt. Ta kirjeldab väga intiimseidki olukordi justkui distantsilt ja mitte reaalselt olukorraga haakudes. Ta kirjeldab, analüüsib, aga ei lähe kaasa. Kogu tema tegevus on üsna kaalutletud ja loob seega väga tugeva vastuolu oma elukutsega - kas kirjandusprofessorid ei peaks mitte olema pilvel hõljuvad udupead? Kogu see olemus meenutab mulle ühte väga head sõpra, kelle olemus samuti on veidi vastuolus tema elukutsega ja kes meenutab oma meelelaadilt veidi peategelast.

Seega sobib see raamat pigem aeglastele tekstinautlejatele, kuid kiiret lugemist otsivatele inimestele ma seda raamatut ei soovita.