Dontsovat olen ma omal ajal väga palju lugenud. Lihtsalt tema irooniline lähenemine kriminaaljutustusele on omapärane ning ajab naerma. Eriti kui juhtute omama veidi aktiivsemat fantaasiamaailma, kus ei ole palju vaja, et film peas kerima hakkaks. Siiski pole ma ammu Dontsovale pihta saanud, sest ta on kogu aeg välja laenutatud. Aga ükskord sõbranna juures raamatukogus jõlkudes leidsin need kaks võluvat köitekest lausa kõrvuti seismas ning otsus oli kiirelt tehtud.
Mõlemas raamatus toimetab uurimist asjaarmastaja Daša Vassiljeva, kellel küll sotsiaalseid ega majanduslikke probleeme ei ole, kuid kes omab harukordset oskust napakavõitu seiklustesse komistada. "Šeherazade seebisaaga" keskmes on kuulsa näitleja Vadim Polkanovi tütreks kippuva tüdruku ja tema ema kadumisjuhtum. Kadumist uurima asuv Daša satub aga omapärasesse rolli, kus ta peab aitama tõsta niigi kuulsa Polkanovi tuntust veel mitme pügala võrra (küll koerana seriaalivõtetel mööda põrandat roomates või siis oma kodust meediahuntide jaoks erahaigla luues) ning samas lahendama kriminaallugu, mille saladused viivad psühholoogiliste eksperimentide ja ema-tütre rollide kujunemisele. "Robinsoni tilluke aiamaalapp" on veidi teisest ooperist, sest oligarh Stebunkovi majas kipuvad inimesed pärast aafrikast püütud krokodilliliha söömist ära surema. Vähe sellest - löögi alla satuvad ka Daša tööandjad fengšuistid ja amuletitootjad Nina ja Vadim Speranski. Õli lisab tulle Nina homoöpaadist õde Nadja, kes hakkab õemehele avalikult silma heitma. Tolle tänavaravitsejast endine mees napsulembese ema ning rohelise koeraga ja metsast leitud valge konn, kes ei taha kuidagi Dašast lahkuda, kolivad aga Daša 1-toalisesse korterisse ja nii hakkab argipäev pihta. Seega Dontsovale omaselt ülevõlli stsenaariumid koos jaburate olukordade ja uskumatute situatsioonidega. Sestap ei ole siin väga pikalt midagi jahuda, sest üllatusi on palju (
kuid need on kahjusk ootuspärased) ja selline kiiretempoline tsikusepalagan ammendab ennast üsna kiiresti. Tõsiselt võetavaid teemasid oli vähe ning mina-tegelase üskikud moraalistseva alatooniga lõigukesed ei pakkunud seekord piisavalt pinget, et nendele pikemalt peatuda. Jah, meelelahutuse doosi sain kätte, kuid järgmised kolm aastat on jälle hooleta :)
Siin pean ütlema, et kui te ei ole varem dontsovat lugenud, siis soovitan vähemalt huvi mõttes ühe tema asja läbi lugeda - saate amigu suhu ning kaotada suurt midagi ei ole. Samas aga pikemas perspektiivis järjest tema kirjutisi lugeda ei mõju vaimsele tervisele ehk liiga hästi...
No comments:
Post a Comment