D. Smith "Endised inimesed"

Selle raamatu ilmumine läks minust kauge kaarega mööda. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga lihtsalt mingil hetkel blogides rongi kolades leidsin järsku, et oplaa! Ja teema oli niivõrd intrigeeriv, aga selle saamisega oli raske. Nagu heade raamatutega ikka... Aga lõpuks ma selle sain! Oli küll kellegi teise lugeja poolt veidi ristida saanud, kuid ega see sisu halvemaks teinud.

Raamat käsitleb Venemaa aristokraatia viimaseid päevi. Ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Täpsemalt järgitakse kahe Venemaa suurima aadlisuguvõsa (Šeremetjevite ja Golitsõnide) käekäiku alustades põgusa kirjeldusega nende eluolu kohta enne revolutsiooni ning liikudes siis selles suunas, mis juhtus pärast revolutsiooni kuni stalinliku karmi lõppmänguni. Raamat on võhikutele mugavaks tehtud, kuna seletab lahti ka olulisemad mõisted ning nende tekkimise tagamaid, mis muudab teose ühtseks tervikuks. Samas aga ei ole see kuiv faktide kogum, sest on erinevate kirjade, päevikute ja isiklike mälestuste abil muudetud väga intiimseks sissevaateks kahe perekonna traagilisele loole.

See raamat haaras mind ikka korralikult kaasa. Inimloomus selle üldises pildis vahel hämmastab mind - lihtsalt õelusest või eelarvamuste tõttu ollakse valmis kõrvaldama kõik, mis segab või tundub ebaoluline. Sarnasusi võib tuua palju: mustanahliste orjade elu Ameerika Ühendriikides, pärisorjad tsaariaegsel Venemaal, hiinlaste terror tiibetlaste suhtes jne. Näiteid on lõputul hulgal. Lugesin seda raamatut ja kuidagi raske oli mõista selle kõige põhjust. Ma saan aru ülestõusust, ma saan aru klassivihast, ma saan aru propagandamasinast. Aga ma ei saa aru sellest, kuidas sai sellise kergusega kaotada inimlikkust või pikka perspektiivi vaimu-, kultuuri- ja rahvuspärandi osas. Olgu, argument on see, et kui on pisku ajal valida kausi söögi või raamatu vahel, siis valitakse paratamatult esimene, aga siiski see raev ja vaimupimedus hämmastas mind. Selle mastaapsus. Hämmastas ja tegi kohutavalt nukraks, sest see on lõpeks tühi tunne. 

See on iseenesest huvitav, milliste reeglite ja millise kombestiku järgi vanad aadlikud toimetasid, kusjuures lõhe aadlike ja nende maadel elavate talupoegade vahel oli siiski nende endi teha. Kuid kui jälgida raamatus väljajoonistuvat inimsuhete mustrit, siis vast kõige huvitavam on emigreerunud ja paigale jäänud aadlike arusaamine õigest käitumisest- Väga selgelt toob selle välja ühe aadliproua päevikusissekanne: "Sofia Vassiljeva sai täna ühelt välismaal elavalt venelannalt kirja. Too naine kirjutas, et kui ta tuleb Venemaale tagasi, ei suru ta ühegi siiajäänud venelase kätt. Mida need pagulased põgenedes päästsid - oma elu või Venemaad? Meie, kes jäime siia, oleme kahtlemata rohkem kannatanud. Kas mul polnud õigus öeldes, et me räägime nüüd erinevat keelt?" See on väga ilmekas lõik, mis näitab ehk kogu situatsiooni traagikat, sest see lõhenemine on nii põhimõtteline, et tekitab huvitava eetilise küsimuse - kumb on ohver? Kas see, kes lehvib nagu leheke tuules omamata pidepunkti, või see, kes jääb kohale ning kannatab hambad ristis ka väga kehva eluolu? 

Seega väga põnev lugemine ja väga mitmekülgne lähenemine problemaatikale luues selge ja kaunis intiimse pildi Venemaa kõige kriitilisemast ajast 20.sajandil. Smith on oma sõnadega tõeliselt oskuslikult ümber käinud ja ka raamatu eestindus oli väga hea. Seeha kui tahate head ajaloolist teadmekirjandust, siis see on kindlasti üks väga hea valik.