See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.
Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.
Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)
No comments:
Post a Comment