H. Murakami "Elevant haihtub"

Minu sõbrannad-raamatukoid on juba mõnda aega mulle rääkinud, et Haruki Murakami on nii hea kirjanik, ja samas vangutanud uskumatusest pead, kui ma olen siiralt öelnud, et "põle kuulndki". Ausõna, uusi ja huvitavaid asju tuleb lihtsalt nii palju peale, et ei jõua kõigel silma peal hoida. Aga kui puhkus hakkas, siis mõtlesin, et proovin siis ka selle imekirjaniku ära, mida nii kiidetakse. Raamatukogu kataloog näitas, et sellel hetkel oli ainult see raamat laenutatav, sestap ei olnud siin pikka juttu.

Murakami novellikogu keskendub linnainimese hingemaastike maailmisele. Kaotsiläinud kassi otsimine, veidrad telekainimesed, heinaküünide süütaja, koduperenaise nädalate pikkune unetus jne on ühest küljest niivõrd triviaalsed probleemid, et võibolla ise ei oskakski sellest midagi kirjutada. Teisalt jällegi on need ilmselt moodsa linnaelanike argiprobleemid, millele maainimene või sadakond aastat tagasi ei osanud mõeldagi. Novellid on erineva pikkusega, väga mitmenäolise varjundiga ja eripäraseks teeb Murakami stiili see, et novellidel ei pruugi olla tegevusliini silmas pidades kindlat algust ega lõppu. Seega on kogumikus mitmeid jutukesi, kus loo lõpp jääb õhku rippuma ja annab sellega võimaluse lugejal endal meelepärane lahendus leida. Tuleb aga tunnistada, et see raamat hakkas minu jaoks jube aeglaselt tööle. Esimesed paar novelli ei jätnud mingit tugevamat mälestust ja kahtlesin lausa, kas viitsin lõpuni lugeda. Kuid mingil hetkel hakkas see jaapanipärane lakooniline naturalism tööle ja ma suutsin autori stiiliga kaasa minna.

Raamatu järelkajana jäi mõtteisse mõlkuma moodsa linnainimese mina-pilt. Ühiskond surub oma mugavusega peale siiski teatud raame, mis hakkavad tööle erinevatel tasanditel, kuid tähenduse nendele loob lugeja ise sõltuvalt suhestumise võimega. Tallinn on võrreldes Tokyo, Moskva või Mumbaiga võrreldes küll täielik küla, aga siingi on tunda kohati sellist absurdset närvilisust ja ilmnevad võibolla talupojamõistusele arusaamatud probleemid. Meenub hetk, kus hea sõbranna tuli mulle aastaid tagasi maale külla ja oli täielikult hämmeldunud, et väikelinnas ei olnud pühapäeval avatud burksiputkat, samas kui pealinnas olles ajab mossitama juba see, kui Statoilis on kaheraudsed otsa saanud. Naljakas, kuidas inimene mugavustega ära harjub... Nagu tuleb välja novellis "Jõepaadil Hiinasse": "Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn." Jah, valikuvabadus ei sõltu valikute kvaniteedis, kuid ilmselt on palju neid, eks arvavad, et selles peitubki asja võlu.

Seega huvitava tonaalsusega raamat ning mõnigi novell oli oma lähenemiselt niivõrd isikupärane, et seda on keeruline kirjeldada, kuid kas pikemas perspektiivis peale raamatu tonaalsuse mulle meelde jääb, on iseküsimus.