S. M. Volkonski "Mälestused: Kodumaa"

Volkonski ja Trubetski on kaks nime, mis on tänapäeva eestlastele võibolla pigem kultuurilooliselt tähtsad. Kuid  sama nime kannavad ka vanad vene aadlisuguvõsad, mille toimetamine Venemaa ajaloos on olnud üsna tähendusrikas. ühe oma sugulase, Läände putkanud suurvürst Sergei Mihhailovitš Volkonski tegevuse on Peeter Volkonski kenasti ära tõlkinud. Ja kuna olen hetkel vene ajaloo lainel ning ma tahtsin kindlasti ka selle raamatu läbi lugeda. Eriliselt jahtima ei pidanud, kuna raamat on juba mõnda aega tagasi välja antud ja sestap oli ainult raamatukokku minemise vaev.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestuste viimane osa "Kodumaa" käsitleb tema tähelepanekuid elust Venemaal enne eksiili suundumist: lapsepõlve mängumaast Keila-Joa lähistel, tegevusest keiserlike teatrite juhina ja laveerimisest toonases poliitilistes vetevoogudes, sõjaaegse hospiitsi asutamisest, väntsutustest uue riigikorra ajal ning kõigest muust, mis toona silma jäi ja hinge kriipis. Punaarmee käitumisest kuni Venemaa viimase keiserliku valitsejani on inimlikul tasandil püütud lahti mõtestada, jäädes siiski objektiivseks nende vigade ja tugevuste suhtes. Suurvürst ise jätab oma märkmetes väga õiglase, kultuurse ja laia silmaringiga inimese mulje, kes elu keerdkäikudesse ei eksi, vaid otsib võimalusi. Tegu on seega väga isikliku ja delikaatse pilguga Volkonskite igapäevaellu, kus kirjutaja ise on sügavalt empaatiavõimeline, aga samas otsekohene ja kriitiline kirjeldades teatud olukordade absurdsusi. Üks negatiivne nüanss siiski raamatu puhul on - väga mitmes kohas jäi silma näpuvigu (tähed olid vahetusse läinud või kogemata ära jäänud), mis paari vea puhul ei häirikski, kuid siin oli neid kahjuks veidi rohkem kui paar.

Raamatu sissejuhatus mõjus mulle veidi pelutavalt, kuna see on kirjutatud väga emotsionaalsest siislis ja ei haaku märkmeraamatu üldise fooniga. Teose sisuline pool on aga väga huvitav ja värskendav lugemine. Eriti selgelt jäi mulle meelde see, et ilmselgelt õiglustunnet vooruseks pidav Volkonski ei mõista bolševike kaksikpidised arusaamu tema olukorrast nende väljamõeldud skeemis: kui kogu elu on teda süüdistatud olemast vürst, siis pärast klasside kaotamist hõõrutakse talle nina alla, et ta on endine vürst. Teadupärast kehtisid Nõukogude Venemaal isevärki reegleid ja süsteem jäi segaseks ka neile, kes süsteemi juhtisid. Kunagi ei võinud ju teada, kes on hunt lambanahas st täna oled terrorist, aga homme vabadusvõitleja. Nagu vürst ise ütleb "See oli aeg, mil valitsesid sinel ja sihvkad..." Vaatepunkti küsimus, eks? Ega tänapäeval suurt midagi muutunud ei ole. Inimeste kollektiivne mälu on ikka meeletult võimas relv ning  keegi kusagil ikka mäletab sinu puudusi. Kuid õigluse eetilise poolega on juba aegade algusest saadik ju lood nii, et kuldne kesktee rahuldab masse harva.

Samuti oli mul väga põnev oli lugeda aga keisririigi toimimise telgitaguseid ning minu jaoks oli eriti pikantne Nikolai II osalemine leivakuulikeste sõjas. Seda, et Nikolai II polnud keisrina just suurem asi, seda olen ka mujalt kuulnud, aga selle raamatu ajal hakkasin ma mõtlema sellele, et millega olekski ta ajalukku läinud, kui tema valitsusaeg poleks nii traagiliselt lõppenud? See arutu hävituslaine üle Venemaa ja kõik sellega kaasnev muutsid ta eriliseks, kuid lugedes "Kodumaad" tuleb selgelt välja, et kuigi lugu temast vist valitsusringkondades ei peetud. Eripäraseks muutab aga käsitluse see, et tegu on reaalselt keisriga kohtunud inimesega, kes küll tema lähikonda ei kuulunud, kuid ta saab oma arvamuse kujundada isikliku kogemuse põhjal, mitte poliitiliste üleskirjutuste või vahendatud mälestuste kaudu.

Vürst Volkonsti mälestusteraamat on lihtne, nutikas ja väga isiklik lugu ühe aadliku arengust, mille puhul tasub tehnilistest apsudest (so kirjavead ja liigemotsionaalne sissejuhatus) mööda vaadata.