A. Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ma ajasin seda raamatut väga pikka aega taga. Kõomägi jättis mulle eelmisel lugemisel väga põneva mulje ja seega oli tema uue novellikogumiku hankimine minu jaoks tõeliselt põnev väljakutse.

Kõomägi on seekord oma novellikogumiku keskmesse Mustamäe asetanud: sealsed elanikud koos nende oleviku, tuleviku ja minevikuga. Siin on nii suurte unistustega prostituute, kindla sihita elus kulgejaid, turiste, armukesi, ülisuuri ämblikke ja nii edasi. Siin on armastust, surma, kättemaksu, uudishimu  ja muudki huvitavat. Siin on kõik see, mis on inimlik, ja kõik on justkui veidi üle võlli, mis on omane nii autori stiilile kui ka Mustamäele.

Võrreldes seda novellikogumikku oma varasema lugemiskogemusega, ütleksin, et seekord on lugude toon ja mõttearendus mõneti süngem. Puudub varasem mängulisus, vaid siin on Kõomägi pigem kaalutletuma ja tasakaalukama lähenemisega nii sõnades kui teemades. Kõik on kuidagi tõsisem ja täiskasvanulikum. Mõnes mõttes on põnev näha seda arengut ja siin ma väga ei vingukski, sest selline lähenemine pakub läbimõeldumaid mõttekäike ka lugejale. Näiteks tänavasildiga "Teetööd", kus teetöölised tööd ei teinud, seega on sildi eesmärk hägune. Või kuidas inimesed on aheldatud väärtushinnangutesse, mille nad ise ja nende tutvusringkond nende jaoks loovad. Huvitav oli ka see, et Mustamägi pakub oma mastaapsuselt sellist kummalist anonüümsust, mis muudab selle elukeskkonnana erandlikuks ja eraklikuks - sina ei tea ja sind ei teata.

Seega väga mõnus lugemine ja kuna seekordne lugemine oli tõesti tõsisema loomuga, siis sobib ka juba ehk nõudlikumale maitsele.