A. Kõomägi "Amatöör"

Tegelikult on nii, et see kirjanik on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta eksisteeris minu jaoks kusagil teises sfääris, mis kuidagi ei kõnetanud. Aga siis juhtusin ma lugema ühta arvustust (see oli õudselt ammu, mistap ma ei mäleta enam algallikat), kus rääkis Kõomäe raamatust "Minu Mustamägi" ja see tundus nii põnev. Aga, klassikalist teemaarendust järgides, oli see konkreetne raamat kohalikus raamatukogus välja laenutatud. Seega rahuldusin esialgu "Amatööriga", et saada aimu kellega mul üldse tegemist on.

"Amatöör" on novellikogumik, mis käsitleb veidi absurdses võtmes eestlase olemust. Võibolla see tegelikult nii ei ole, aga ma ise sõnastasin enda jaoks selle nii. Kas siin on just traditsiooniline eestlane, see jääb häguseks, kuid veidi väiklane, omas mullis ja pedantne ta siiski on. Ja Kõomägi siis kirjutabki näiteks bideevalmistaja õudusunenäost, jumala tõelisest palest, abielunaise turvalisusest vaba suhte korral ja pedandi elumustrite struktuurist. Ning Kõomets teeb seda jabur-naljakalt. Tõsi, kohati kisub autor stilistiliselt veidi liiga Uhuu-maale, aga samas miks mitte? Olen jaburamaidki asju lugenud ja näinud (näiteks valimisreklaamid)...

Leian, et stilistiliselt oli hea, et tegu on novellidega, sest kaua ei kannataks sellist kõrgelennulist jauramist ju välja. Ärge saage valesti aru - lühike vorm lihtsalt sobib sellise kirjastiiliga paremini kui pikk romaan koos kõigega seal sees. Te ei söö ju ka vaniljejäätist hakklihakastmega, ega ju? Mõni jutt jäi paremini meelde, mõni jäi minu jaoks aga kaugeks, kuid esimest oli siiski rohkem. Näiteks novell "Hüpe", mis kõometsalikult hoogsal ja ülevoolavalt energilisel sammul areneb, kuid lõpeb nagu lõigatult ja üpris küünilisel moel. Võibolla ongi siin minu jaoks selle kogumiku võlu - sa ei tea kunagi tegelikult ette, mis järgmine rida või lehekülg toob. Ja kuigi kohati tekib ehk mulje, et see on suvaliste mõtete joru ja lihtsalt valmis vusserdatud raamatukene, siis tegelikult on see päris hästi läbimõeldud idee kogumik.

Ja mõtteid tekkis mul lugedes omajagu. Näiteks novellis  "Seal" ütleb Jumala lause "Aeg, Aadu, on lõpmatu oma suuruses ja väiksuses". Tegelikult on see ju selge mõte, kuid kas pole mitte lihtsad asjad kõik petlikult ... lihtsad? Kui mõtlema hakata, siis aega ju tõesti mõõta ei saa, samas aga püüab inimene ikka endale luua süsteemi, et seda hoomata. Sellega on vist sama lugu nagu universumiga - see paisub ja suureneb, aga samas on universum oma olemuselt lõputu. Seega tekib küsimus et kui me lõpmatust ei saa mõõta ega selgelt hoomata, miks me oma peades oleme selle üldse välja mõelnud?

Anyhow, mulle Kõomägi oma jabura kirjastiiliga sobis ja seega soovitan teistelegi.