M. Carwardine "Viimane võimalus näha"

Käisin ühel päeval raamatukogus riiulite vahel luusimas ja oma üllatuseks leidsin selle raamatu. Võibolla olete tuttavad samanimelise loodusdokumentaaliga, mida mõnda aega tagasi ETV näitas? Siis olete te minuga sarnases olukorras, sest ka mina nägin sellest. Küll üksikuid episoode, kuid needki olid põnevad. Stephen Fry on iseenesest juba vaatamisväärsus, seda enam et veel loodusfilmis. Ja seesinane raamat on siis sellesama dokumentaali kirjalik versioon.

Raamatu idee on lihtne - maailmas sureb igal aastal välja väga palju loomi. Rraamatus väljatoodud näidete põhjal ikka meeletult. Ja aastakümneid tagasi otsustasid raamatu autor ja tuntud kirjanik Douglas Adams (saate googeldamisega ise hakkama, eks?) kätte võtta reisi, mille eesmärk oli tõepoolest ehk viimast korda näha teatud loomi elusast peast. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kordab raamatu autor oma reisi, kuid seekord on tema reisikaaslaseks tuntud Briti näitleja Stephen Fry. Nad käivad läbi enam-vähem kõik mandrid ja püüavad leida neidsamu loomi, keda toonagi otsiti: Amasoonias jõemanaati, Aafrikas põhja laimokk-ninasarvikut, Madagarkaril aiet, Uus-Meremaal lennuvõimetut papagoid kakapod, Komodol sealset kurikuulsat varaani ja Põhja-Ameerikas Californias sinivaala. Raamatu lõpp on kahjuks aga kaunis morbiidne, kus Hiinas pesitsenud järvevaala saatust näiteks tuues on selgelt näha, millises seisus on looduskaitse erinevates riikides ja kuidas mõjutab inimese elutegevus ühe liigi ellujäämist.

Selle raamatu idee ja teostus on väga südamlik, jättes siiski ruumi ka elutervele huumorile (näiteks kakapo Ralphi külgelöömiskatsed või põhjus, miks Komodo saarel pesitsevast ninaahvist on nii raske "ilusat" pilti teha). Seda enam, et raamatus on ohtralt ilusat pildimaterjali ning igast järgnevast seiklusest kirjeldatakse nii rõõme kui kurbust (näiteks erinevaid retkega kasnevaid haigusi). Ainuke, aga samas lugemise seisukohast tugev kriitkanool, tuleb raamatu trükitehnilisele poolele - läikiv kriitpaber ja raamatu formaat muudavad raamatu suureks, raskeks ning kohmakalt käsitletavaks. Ei saaks ka öelda, et tegu on puhtalt pildiraamatuga, kus selline trükitehniline lähenemine oleks õigustatud. Seega peate arvestama, et mugavalt käes hoida seda raamatut ei anna.

Kui nüüd rääkida emotsioonidest, siis raamatu lõppedes tundsin ma ennast tõesti väiksemana kui sipelgas. Vabandust, korrigeerin - väiksemana kui tolmulets. See kõik kokku tundus lihtsalt nii rabav. Kogu see looduse ja inimese seotuse mastaap ning samas selle haprus. Ma ei usu ületarbimisse ega alati soodsama pakkumise õigsusesse (tänapäeval on tootmine/tarbimine ja looduslik tasakaal kahjuks väga otseselt seotud) ning mulle meeldib loodus, kuid ma olen alati püüdnud sellelele öko-värgile kuidagi ratsionaalselt läheneda (st ma püüan enda elamisega siiski jätta maha võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje), sest kurb tõsiasi on, et alati ei ole võimalik olla 100% mõistev. Nagu ka loo autor ise möönab - alati ei saa põhjendada teatud loomade puhul looduskaitse vajalikkust (tema näiteks olid vist haid või vaalad), sest inimesed hakkavad küsima, miks neid konkreetseid loomi üldse vaja on? Võtmeküsimus ongi siin ehk selles, kuidas saavutada tasakaal?

Seega füüsiliselt väga kurnav ettevõtmine, aga samas emotsionaalselt väga ergutav.