P. V. Brett "Päise päeva sõda"

Selle raamatuga on tegelikult päris naljakas lugu. Ma ei teadnud, et see on ilmunud st minu tavalised infoallikad olid selle kohta vaikinud. Hakkasin siis mina lugemisnäljas jälle raamatupoodide nimekirju lappama ning kujutage ette minu minu rõõmuröögatust kui seesinane raamat mulle silma jäi. Kohaliku raamatukogu andmebaas aga näitas, et selle leidumusega on vähe nadisti st see on peaaegu igalt poolt juba välja võetud, aga mu kodukandi raamatukogu oli see imekombel sees. Ma pole vist tükk aega nii kiiret kirja valmis kirjutanud, aga ära see mulle reserveeriti ja ma sain selle!

Maalingutega Mees ehk Arlen Põldaja on kihlunud ja tema naisuke Reena on omamoodi naaskel, kes pakub mehele tema kurikuulsa mainega kaasnevas üksilduses lohutust. Leesha püüab aga ennast ja oma rahvast mahamüümata toime tulla õhkõrna rahu säilitamisega Põhja ja Lõuna vahel. Jardir on tänu Arleni leitud odale ja oma naise Inevera nutikusele oma võimu järjest kasvatamas, kuid võim krasialaste hulgas on ohtlik. Tekib küsimus, kas kauaoodatud Päästja on siiski talle pandud usalduse juures võimeline jääma inimeseks ning kes on Päästja - Arlen, Jardid või hoopis iga maal elav inimene? Arvestades maapõuest järjest ähvardamate deemonite esilekerkimisel muutub see küsimus inimestele lausa eluohtlikult oluliseks küsimuseks...

Brett sai sellega jälle hakkama - tõeliselt nauditav fantaasia koos intensiivse twistiga. Tõsi, leidus ka siin karaktereid, mis olid veidi superinimesena kujutatud (näiteks Inevera) ja teatud šüžeeelised arengud olid ettearvatavad, kuid eks inimesed tahavadki uskuda üliinimlikkusesse ning veidi aimata eesootavat. Eriti sümpaatne konkreetse raamatu puhul oli see, et veidi saab seekord aimu ka deemonite maailma toimimisest, sest need reeglid on pigem loomalikult ellujäämisele orienteeritud järgides siiski ettemääratud võimuhierarhiat. Seega päris hästi vormistatud fantastika, kusjuures väikesed puudujäägid ei muuda lugemisnaudingut ebameeldivaks.

Mis puudutab raamatu veidi filosoofilisemat analüüsi, mida ma olen iga raamatu juures püüdnud anda, siis selle teose puhul ei tekkinudki ülemäära uusi emotsioone. Kesksel kohal on võim, kuid võimu eesmärgid võivad olla väga erinevad - kes tahab ühendada, kes ellu jääda, kes eeldab allutada. Eesmärgid on erinevad, kuid siht ja mänguplats on üks. Meenutab kuidagi poliitilist olukorda enne valimisi, ainult et siin lendab tatti vähem ja verd rohkem.

Hoiatuseks ka fännidele/huvilistele, et raamat ei ole siiski triloogia, vaid lugu läheb veel edasi. Kuid siiski soovitan fantaasiahuvilistele.