N. Philbrick "Mayflower: jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast"

Olen täheldanud väga huvitavat arengut meie ajaloolises mõtlemises - Ameerika ajalugu on muutumas meie ajalooks. Ilmselt on see seotud sealse popkultuuri ägeda pealetungiga, sest Mayflower, Salemi nõiaprotsessid, Bostoni teejoomine ja Kullapalavik tunduvad kuidagi nii loomulik osa globaalsest ajaloost. Ma ei hakka halama siin teema, et keskmine ameeriklane ei pruugi isegi teada, kus asub Eesti kaardil, rääkimata detaile Eesti ajaloost. Pole parata - suuremal on suurema õigused... Selliseid mõtteid mõlgutasin ma kui selle raamatukogust laenutasin. Valiku põhjuseks on aga see, et oli teine ilusa roosa seljaga riiulis mulle otsa vahtimas ja seda, kulla sõbrad, mõtlen ma igasuguse irooniata :)

Philbrick alustab Mayfloweri looga pihta üsna loogiliselt, kirjeldades usuvähemusena Inglismaalt väljarännanute elu-olu nende kodumaal ja hiljem esmase väljarännu sihtkohas Hollandis. Ühesõnaga loob autor tausta puritaanide otsusele minna ja luua oma kodumaa uuele avastamata mandrile, sest see oli nende jaoks ainuke koht, mis pakkus võimalusi kuidagigi oma uskumustes ellu jääda. Väga detailselt antakse ülevaade laevareisist, esimestest maal käikudest, puritaanide kohanemisraskustest ja õige asukoha otsimisest, kuid suurem osa raamatu võhmast läheb keeruliste partnerlussuhete kirjeldamisele põlisasukate ja uusasunike vahel, mis tipneb Kuningas Philipi sõjaga. Laias laastus annab autor ülevaate orienteeruvalt 100-aastasest episoodist Ameerika ajaloos, tuues aegajalt huvitavaid võrdlusmomente tänapäevaga (näiteks sõjaohvrite või rahaliste tehingute hindamisel). Kusjuures autor ei vali olustiku ega motiivide kirjeldamisel pooli, mistõttu pakutakse lugejale vaadet olukorra arenemise osas pigem erapooletu kõrvaltvaataja silmade läbi.

Meenutades ühte teist raamatud, mis on ilmunud sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused", kus kirjeldatakse Lõuna-Ameerika näitel põliselanike hävitamist portugaallaste poolt (mitte ei meenu raamatu enda pealkiri), siis sain siin tõmmata huvitavaid paralleele. Lõunas toimus pärast mandri avastamist kõik väga lihtsalt - eurooplased tulid, nad nägid ja nad võtsid. Vajadusel jõuga ja tappes vastuhakkajad. Põhjas püüdsid puritaanid luua aga kasulikke koostöösuhteid - loodi leppeid, vahetati kaupu ning püüti üksteist mõista, et säilitada habras rahu ja tasakaal. Untsu läks asi alles siis kui rahvast oli uusasunike pinnale juba liiga palju kogunenud ja uus põlvkond ei osanud enam näha neile loodud võimalusi, mistõttu asja hakati jõuga muutma. Meenutab veidi põhimõtet "Kill 'em with kindness".

See paneb aga mõtlema mis piirini tuleks üldse asutada esivanemate loodut ja kuivõrd meie tänased noored seda mõistavad. Kas näiteks 19. sajandil igavleva aadlipreili hobikorras joonistatud vesivärvimaal on kunst või pigem prügi? Või muutub väärtuseks omaette juba see, et ta on nii kaua säilinud? Kas eestlaste eelarvamus võõra (võimu) suhtes on käsitletav samadel põhimõtetel st kas need noored, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, suudavad aduda tegelikult nõukogude aegse elu jaburust? Ja kas eestlastega on samamoodi nagu indiaanlastega, kelle kohta autor ise väidab, et "indiaanlased ei unusta kunagi täielikult oma juuri"? Või oleme me hakanud tegelikult vaikselt unustama selles suures globaliseerumiskatlas? Kes on maa tegelik omanik - see, kellel on jõud ja võimalused, või see, kes on seal sündinud?

Aga muidu selline huvitav lugemine. Kindlasti mitte kõige lõbusam, aga silmaringi avardav, mistõttu uudishimulikele ajaloohuvilistele soovitan.