H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

Y. Ogawa "Majapidaja ja professor"

Selle raamatuni jõudsin läbi sõbrantsi raamatublogi, kus ta analüüsib antud raamatut. Ja kui ma käisin vahelduseks kodu lähedal olevas raamatukogus (mis tõepoolest asub minust kõigest mõnisaja meetri kaugusel, ülla-ülla!), siis oli see uudiskirjanduse riiulis. Tundus tuttav ning ehku peale kahmasin kaasa.

Raamat räägib majapidajannast, kes satub tööle ühe matemaatikaprofessori juurde. Professor on aga aastaid tagasi ühe raske õnnetuse järel kaunis kummalises seisus - nimelt kestab tema mälu ainult 80 minutit, mistõttu on tal argiste asjadega väga raske hakkama saada. Ta kannab igapäevaselt luitunud ülikonda, mis on täispikitud erinevaid olulisi fakte sisaldavaid märkmeid, lahendades samas hiilgavalt erinevaid  kõrgema matemaatika ülesandeid. Kuid majapidajanna ja tema poeg (kes saab professorilt oma peakuju järgi nime Ruutjuur) kiinduvad vanaldasse ja üksildasse professorisse ning püüavad tema igapäeva ellu luua võimalikult palju erinevaid ja huvitavaid seiku. Näiteks viivad nad mehe pesapallivõistlustele, kuigi nad teavad, et järgmisel päeval ei mäleta mees sellest enam midagi. Raamat räägibki sellest isepärasest sõprusest, matemaatika loogika kummastavast lummavusest ning sellest, kuidas vahel oluliste inimeste nimel pingutatakse, isegi kui seda alati kõigile näha pole.

See raamat oli minu jaoks väga rusuv. Ma ei pea siinjuures silmas sündmustiku arenemist, vaid pigem selle raamatu iseloomu. Mul on arvamus, et kirjanikud suudavad oma raamatutes luua maailma ning teatud raamatute puhul võib aimduda isemoodi meeleolu. Vahel näiteks krimkat lugedes jääb mulje, et autor on kuidagi tüünes meeleolus olnud ning see kajastub kirjutatus vaatamata temaatika vastukäivusele. Jaapani kirjandusele kohaselt ei anta siin pööraseid kirjeldusi inimhinge sügavustest ega kirjeldata sündmuste käiku sõnatolmu üleskeerutades. Pigem jääb selline vaikselt kulgeva rusutuse mulje, mille puhul lugeja austusega endale teadvustab et ta ei saa midagi muuta. Siin jääbki lugeja kõrvalseisjaks ja ma leian, et see on isegi hea positsioon tegevuse vaatlemiseks.

Ma mõtlesin ka sellele, et kui meie nö "normaalsete inimestena" tajume väga selgelt professori olukorra traagilisust, siis teisalt on see justkui taeva kingitus. Kujutage ette, kui teie õlgadelt kaoks järsku mitmete aastakümnete jagu emotsionaalset taaka ning te saate korraga keskenduda tõepoolest ainult sellele, mis moodustab teie maailma keskse punkti. Jah, emotsioonide ning elamuste seisukohast oleks olukord üsna nüri ja selle sudu sisse kaob justkui see suurem minapilt (sh minevik, olevik ja tulevik), kuid teisalt oleks maailm tõepoolest võibolla kergem. Samuti kehtib vist ütelus, et mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seega on professori olukord ühest küljest needus, kuid teisalt jällegi omamoodi õnnistus. Sa alustad iga uut päeva tabula rasana, mis juba oma olemuselt on omapäraselt äge ja vastuoluline õudusunenägu.

See raamat oli omapärane ning mõjus, kuid ma ei ole kindel, kas see oli minu teravaimaid lugemiselamusi. Seega ma soovitan seda raamatut lugeda, kuid omapoolse hoiatusega - ärge laske ennast jaapanipärasest naturalismist heidutada.

PS! Kuna ma seda postitus kirjutades üldse ennist mainitud sõbranna arvamust ei mäletanud, siis pärast oma arvamuse kirja panekut lugesin uuesti Janela kirjutatut. Me oleme ikka üsna erinevaid asju näinud :)