J. E. Agualusa "Minevike müüja"

Mulle tundus oma suvist lugemisvalikut tehes, et ma pole ammu ühtegi "Moodsa aja" sarjas ilmunud raamatut lugenud. Sestap raamatukogus riiulite vahel luusides otsustasin sellega proovida - mugavalt õhuke ning intrigeeriv teema. Seega mõeldud, laenutatud ja nüüdseks ka tehtud.

Raamatu minategelaseks on majageko Eulalio, kes jutustab oma "majakaaslasest" Felix Vendurast - mehest, kes loob inimestele vastavalt esitatud tellimustele nende soovitud ilusaid minevikke st õilsad esivanemad, huvitavad sugupuud, veidrad sündmused jne. Tema klientideks on üldiselt väga mõjukad ja võimsad inimesed, kes saavad sellist luksust, nagu seda on mineviku muutmine, endale lubada. Kuid ühel päeval satub Felixi ukse taha mees, kes soovib endale lihtsat angolalase minevikku ning minevike müüja täidab tema soovi. Mehest saab Jose Buchmann ning Felixist omakorda tema veider sõber. Kuid kui mängu tulevad minevike müüja armastatu Angela ja endine kommunist Edmundo, siis hakkab minevik üle kanduma olevikku ja vanad saladused ja vihavaenud kistakse päevavalgele. Samuti joonistub vaheldumisi Felixi isikupärasele loole välja ja majageko enda eelmise elu lugu ning sellega seonduvad psühholoogilised assotsiatsioonid, mistõttu ei räägita selles raamatus ainult ühe tegelase lugu, vaid joonistuvad välja enam-vähem kõigi tegelaste minevikud kas suuremas või väiksemas plaanis.

Kui ma seda raamatut peaksin kirjeldama, siis esimese mõttena tuleb mul meelde sõnapaar "maagiline realism". See on selline huvitavasse konteksti asetatud sündmuste rägastik, kus väljamõeldist on teose mõttes reaalsusest raske eristada. See aga on ühest küljest väga köitev, kuid teisalt tekitab segadust, sest aegajalt jääb mulje, et lugu jookseb omadega ummikusse ning keskendub ainult üheselt kulgemisele. Marqueze, kes on maagilise realismi tuntuim esindaja, on muidugi omaette tase, kuid ka Agualusa on siin väga huvitava lähenemisega hakkama saanud. Samuti ütlen, et see assotsiatsioon tekkis minul ning sellel ei pruugi reaalsete mõistetega mingisugust seost olla.

Selle raamatu keskne idee on minevik ja selle muutmine. Algne idee on ju see, et "minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao kunagi kuhugi". Me mõtleme tõepoolest ju minevikust kui millestki vankumatust. See mineviku muutmine aga on ju tegelikult üsna aktuaalne teema, sest me kõik tahaksime lõppkokkuvõttes olla fäänsi taustaga intrigeerivad karakterid. Muidugi, siin tekib küsimus, kas mineviku muutmine sinu enda peas minevikus olnu ka olematuks teeb, kuid teisalt endale valetamine ja selle (olgugi ilusa) vale uskumine võib teinekord imesid teha - inimese enesekindluse, hoiakute ja mõtteviisiga. Sest kõik muutused algavad ju meie peast ja kui sa suudad juba ideeliselt ennast veenda, siis on pool võitu juba käes. Ka ajaloos on ju  näiteid mitmeid. Esimesena meenub Vanas-Egiptuses põlu alla sattunud inimeste kustutamine kõigist dokumentidest ja seinamaalingutelt, sest sellega tagati selle inimese kustutamine ajaloost. Intrigeeriv mõte karistuseks, sest ideeliselt ei taha ju keegi meist olla "hall mass", vaid keegi olla. Sellega aga on põlualuselt igasugunegi võimalus ära võetud. Ja ma ei hakka siin üldse rääkimagi lähiajaloost tuntud mineviku manipuleerimisest, kus erinevad kildkonnad oma visioone esitavad.

Teine kandev idee, mis mulle selles raamatus meeldis, on mineviku kui kõige kaduva presenteerimine. Näiteks kirjeldab minu jaoks selle lahti kohe raamatu alguses esitatud väike jutuke, milles üks härrasmees ütleb "kõik minu päevad on puhkepäevad, sest ma jalutan neist läbi". Aga nii ju tegelikult ongi - me jalutame läbi oma elust, tegelikult võibolla reaalselt adumatagi selle antud võimaluse väärtusest. Seega jalutame me läbi oma minevikust, et kõndida, pea laiali, tulevikku. Okei-okei, väga eneseabiks ja proosaliseks läheb juba kätte, aga samas kõigi oma võimaluste realistlik adumine ja ära kasutamine on siiski kunst omaette, mida valdavad vähesed. Tihti kutsutakse neid inimesi tänapäeva tegudele-tulemustele orienteeritud maailmas ka päevavarasteks :)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu on mitmekülgse ja üsna filosoofilise raamatuga, mis küll tempo osas kõige põnevamate killast pole, kuid samas kui "Väike prints" või Marqueze meeldib, siis tasub ka sellest silmad üle lasta.