Augusti alguses tabas mind suur lugemistuhin. Võiks lausa öelda, et meeletu ning raamatukogus sai mõned teosed kotti suratud. Selle raamatu valimise puhul mängis rolli see, et ma pole kunagi lugenud mõne filmi raamatuverisooni, kuigi viimasel ajal tuleb neid pidevalt välja. Seega mõtlesin, et proovin ja vot säh sulle...Julie on New Yorgis elav kolmekümnele lähenev täiesti tavaline kontoritöötaja, kes adub pärast arstil käimist ja järjekordset vanuse meenutamist (kurukuulus bioloogiline kell), et tema elul pole mingit tõsisemat sisu ega suunda. Et oma kallil kaasal mitte sügavale masendusse lasta langeda, kupatab mees ta Texasesse vanematekoju, kus Julie avastab ema köögikapist Julia Child'i retseptiraamatu "Prantsuse kokakunsti valdamine". See viib Julia aga mõttele aasta jooksul läbi teha terve raamatutäis retsepte so 365 päeva ja 542 retsepti. Kuna prantsuse kokakunst pole just kergemate killast, siis hakkab juhtuma jaburaid asju ning Julie satub kohati ikka väga oma piiride ääremaile, kuid see projekt on talle nö "pääsemiseks" igapäevasest nüristavast rutiinist ning selles ei puudu ka oma teraapiline nüanss. Ta hakkab oma tegemistest ka blogis kirjutama ning kogu sellest kupatusest saab väga tuntud ettevõtmine koos kindlate fännide ja eesmärgiga - teha läbi kõik Julia Child'i raamatus olevad retseptid.
Raamatu üldmulje on kergelt kaootiline ning häguseks jääb ka pikas perspektiivis see mõte asja taga (st kas midagi siis muutus või oli see lihtsalt mingi eluetapi kirjeldus), kuid meelelahutuse seisukohast oli päris tore lugemine. Powelli sulg liigub üsna hästi, kuid isiklikult arvan, et kohati oli tõlkimisel-toimetamisel midagi ehk kuidagi lonkama jäänud st laused ei jooksnud väga sujuvalt ning idee jäi aegajalt häguseks. Eriti just nende teravmeelsete kohtade juures, kus oleks eeldanud veidi selgemat idee esitust. Powelli arutluskäikudest aga oli minu jaoks väga sümpaatseid mõtteid arutluses oma eraelu kajastamine, mille juures vaatles ta Samuel Pepys'i päevikupidamise harjumust tänapäeva blogimismaania valguses, ning see, et on mõningad toidud, mille tegemine juba on oma olemuselt seksikas. Viimasele kommentaariks ütleksin, et tal on isegi õigus. Võrrelge näiteks omavahel šokolaadikoogi ning ühepajatoidu tegemist. Kumb kõlab erootilisemalt - sooja magusa taigna segamine või kapsa-porgandi palehigis tükeldamine? Mnjah, on nagu loogiline, eks?
Üldjoontes oli hea meelelahutus, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv, mistõttu minu mõte seda kirjeldada püüdes on samuti veidi lombakas. Oli muhedaid muigamishetki, kuid üldjoontes on kogu raamat minu arvates keskpärase tulemiga. Seega sobib ajatäiteks, kui telekas on hapukurgihooaeg, kuid soovitaksin siiski filosoofilisema huvi korral liikuda mõne teise raamatu juurde.
No comments:
Post a Comment