Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.
Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.
Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.
Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.
Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.
No comments:
Post a Comment