J. Abercombie "Kuningate viimane argument"

Ma arvan, et kes on minu blogi tihedam lugeja ei vaja siinjuures täpsemat kirjeldust miks ja kuidas konkreetne raamat minuni kätte sattus. Neile aga, kes mingil segasel põhjusel lihtsalt 

olude sunnil siia sattusid, luban lubada konkreetse sarja varasemate osade kohta käivaid postitusi siit ja siit.

Pärast Seemne läbikukkunud otsingut maailma äärel laguneb sõpruskond imekiirelt, sest ühist eesmärki ju enam pole ja sõda terendab nii Põhjas kui Lõunas. Logen Üheksasõrm läheb tagasi Põhja, et võidelda isehakanud Põhja kuninga vastu, leides ennast lõpuks ise ebasoovitud juhi positsioonil. Jezal leiab kodulinna naastes, et ei tunne oma endist loomulikku ümbruskonda enam tegelikult ära ja provotseeritud sündmuste pööre asetab ta mängulaual hoopis isemoodi positsiooni. Üleminkvisiitor Glokta satub teenima mitut isandat ning avastab, et leidub siiski veel taolukordi, mis suudavad teda üllatada. Ferro, kes endiselt otsib võimalust kätte maksu oma orjastajatele, leiab ootamatult, et kättemaksu võimalus ilmub täiesti ise tema ellu, kuid sellel on oma hind. Ja kõige selle keskmes on ülemmaag Bayaz, kelle roll ja motiivid ehk ei olegi nii must-valged, kui alguses ehk paistis.

Jätkuvalt pööraselt hea tasakaal strateegia ja actioni vahel, mis moodustab kokku üle keskmise hea combo. Tõsi, sarnaselt sarja esimesele osale kipub ka siin tegevus kohati venima, kuid samas ei häirinud see nii hullult. Väga kiidan tõlkijat ja toimetajat, sest raamatus kasutatus keel oli ühtlaselt voogav ja nauditav. Raskem oli aga seda peaaegu 700 leheküljelist monstrumit käes hoida, sest füüsikaseadused kippusid lugemiselamuse muutma midagi trennilaadseks. 

Poole lugemise pealt tabasin ma ennast mõtlemast, kuivõrd kerge on teha või murda võimul olevaid inimesi - ole lihtsalt õigel hetkel õiges kohas ja mine mänguga kaasa. Sest kuningaid tehakse ja kukutatakse lausa hirmuäratava kiirusega selles raamatus, kusjuures on inimesi, kes võibolla ehk ei eelda ega tahagi niivõrd juhtida või juhiks saada, vaid kõik juhtub nagu muuseas. Kõik see on tegelikult väga hirmutav, sest tekib küsimus kes keda siis tegelikult juhib? Kas tegelikult toimub ka kõik mingi ebamäärase halli kardinali juhtimisel? Minu seisukoht on, et võim on ohtlik ja hirmus asi - ühest küljest valitsed sa inimeste üle, aga teisalt oled sa igas mõttes nagu luubi all ning kui kukub juht, vajub kogu kaardimajake kokku ja see raamat oli minu arvates selles mõttes huvitava lähenemisega.

Aga kui varasemad raamatud on midagi teile tähendanud, siis kindlasti tõeline lugemiselamus.