J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.