Tegelikult sai see raamat valitud kõhutunde järgi. Kes käib tihedamini raamatukogus, see teab, et aegajalt saab raamatu sobivust tõepoolest ennustada vaid õunte järgi - eriti erinevates sarjades ilmunud asjade puhul, sest kujundus on mittemidagiütlevalt ühte moodi. Seega valisin seekord veidi huupi ja tõin koju. Väga vaimustust just alguses ei tekitanud, kuid ... boy, was I wrong!Ameerika väike linnake 1930ndate lõpus. Kõik tunnevad kõiki ja linnal on oma aastatega kindlaks muutunud rütm. Linnas elavad koos kaks kurttumma sõpra, Singer ja Antonapoulos. Viimane on üsna äkilise käitumisega kreeklane, kelle tegudest vastutaval sugulasel ükskord villand saab ning ta hullumajja saadab. Singer, kes sellise elurütmi muudatuse ning sõbra kaotuse väga valulikult üle elab, kolib üürituppa ja hakkab inimliku seltsi otsimisel käima lõunat söömas kohalikus 24 tundi avatud kohvikus. Tema seltsi hakkavad aga otsima väike punt inimesi, kes räägivad mehele kõik oma väiksemadki mõttevälgatused, kuna neile jääb mulje, et kurttumm on väga arukas ja mõistab neid tasandil, mida mitte keegi teine ei saavuta. Nooruke ja rahutu muusikahuviline tütarlaps Mick, linna mustanahaliste arst doktor Copeland, 24-tundi kohviku omanik Biff Brannon ning kommunistliku maailmavaatega hulkur Jake Blount - kõik nad on erinevatel põhjustel Singerist täiesti vaimustuses ning hoolimata nende oma elude väikestest tragöödiatest jääbki Singer nende elu keskmesse, kuniks loo paratamatu lõpuni.
Nagu ma juba eelnevalt vihjasin, oli see raamat minu jaoks täielik üllatus, sest ei saaks öelda, et 20. sajandi klassika sarja raamatud just värvikirevusega eelde jääksid. Samuti oli autori nimi minu jaoks võõras, kuid seda enam oli meeldiv minu üllatus, kui lugu lahti rulluma hakkas. Kõige ägeda emotsioon seostub mul sellega, et raamatus oli mitu kohta, kus loo kulg mind üllatas, sest ma ei osanud seda ette näha (näiteks doktor Copelandi poja vanglast vabastamise asjaolud või Micki väikevennaga juhtunud tragöödia). Selline lugemiselamus on väga intrigeeriv, sest ma olin nii keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et mul ei olnud aegagi analüüsida tulevaid loos tulevaid sündmuseid. Samuti oli loo juures huvitav see, et see loob ühtse ning ausa terviku, kuid teisalt hoovab selle lihtsuse pinna all keerukamad niidid, mis hakkavad mängima ehk lugeja enda sotsiaalse kogemuse ning närvitugevuse taustal. Näiteks Blounti ja Brannoni omavaheline läbikäimine, mille puhul jääb kohati segaseks, kes siis kellest tegelikult üle on - kas jonnakalt 24 tundi oma ärisse panustav kohvikupidaja, kes arvepidamise asemel laulab üksinda kontoris lüürilisi armastuslaule, või maailma muutmisele pühendunud põhimõtteline hulkur, kelle jaoks ometigi ei ole alandav minna almust küsima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Must-valget vastust siin ei ole...
Seega väga huvitav lugemiskogemus ning soe soovitus teistelegi.
No comments:
Post a Comment