C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.