Ühel päeval oma raamatuid tagastades läksin raamatukogu tagumisse tuppa tuhlama. Vahel lihtsalt kõhutunne ütleb, et täna peaks otsime midagi erilist. Ilukirjandusriiul ei olnud seekord köitev, kuid ootamatult jäin Euroopa ajaloo juures pidama. Mu aju on kohutav faktiteadmistes, mistõttu aastaarvud ja nimed jooksevad sellest läbi nagu sõelast. Seetõttu ma pigem väldin ajalugu, sest teatavasti selle teema juures ei saa ilma selle nüansita. Aga Hussey raamat tundus hea ja meenutas mulle ühte kunagist lugemist (püüdsin meenutada raamatu nime, kuid see on see, kui lugemispäevikut ei pea :)).Hussey räägib Pariisist ja seda üsna kiirel, huvitaval ja intrigeerival viisil. Ma arvan, et ma olen siinses blogis ka maininud ajalooteaduste uuest paradigmast, milleks ei ole enam ilmtingimata ajaloo tähtsündmuste kajastamine, vaid pigem inimeste argielule keskendumine: mida nad sõid, kuidas riides käisid, milliseid töövahendeid nad kasutasid jne. Ja see raamat on hea näide sellisest lähenemisest Pariisi näitel. Hussey alustab Pariisi loomisega, kirjeldab linna keskaegseid tänavaid harukordselt värvikalt, 19. sajandi suureulatuslikku ümberehitust ja liigub järjest edasi kuni lähiminevikuni, püüdes kirjeldada tavainimese seisukohast linna igapäevaelu, poliitikat, linnaelanike meelsust, kodanike mõttelaadi ja suuremate tähtsündmuste mõjust kohalikule elule. Tõsi, väga ei süveneta sisulisele analüüsile, kui kiire ja eripäraste mõttevälgatustega teemaarendus on üsna nutikas idee esitada kiirülevaade ühe linna (aja)loost. Rahu-rahu, ka Suur Prantsuse revolutsioon ja Teise maailmasõja dramaatika on kenasti kirjeldatud.
Raamatu puhul on minu arvates huvitav see, et kesksel kohal on just tavainimesed. Kogu raamatu vältel püüab autor tabada ja kirjeldada linnas valitsenud meeleolusid. Selliseid järeldusi saab teha aga kas väga läbinägelik inimene vähese info põhjal või pika ja põhjaliku uurimistöö tulemusena. Lähtudes aga sellest, milliseid materjale on kasutatud ning kuidas autor oma kogemustele toetudes püüab selgitusi leida, võib oletada, et Hussey on unikaalne segu mõlemast - pühendunud uurijast kui ka läbinägelikust pealtvaatajast/osalejast (näiteks kuidas ristisõdadest rääkides viitab autor tabavalt ka Le Goffi väitele, mille kohaselt ainuke kasulik asi, mis ristisõjad Euroopasse tõid, oli aprikoos). Seega jääb teksti lugedes mulje, et autor ei ole allikakriitilisuse ega -iroonia seisukohal just tagasi hoidnud, kusjuures ei häbeneta rääkida isegi kuninga õukonnas toimunud prassimistest väljakasvanud orgiatest 16. sajandil, kuningate kuvandist lihtrahva hulgas (näiteks, et kurikuulus Päikesekuningas külastas oma riigi pealinna haruharva). Seega tahan siinjuures kiita autori stiili, sest see pole igav, kuid teisalt jällegi ei kalduta liiga odava populaarsuse poole esitates ainult neid "räpaseid detaile". Pilk on ikka kogu aeg suurel pildil, eks :)
Kui nüüd rääkida minu seisukohast, siis Pariis on minu mõtetes olnud alati veidi naughty st seksiturg on läbi selle ajaloo olnud kirev ja hullumeelne. No võtke kätte Henry Miller, Hemingway või Dumas'i teos (ma ei hakka siin eraldi analüüsima markii de Sade nn "vangistust" Bastille's) ja saate aru küll, et seksil on Pariisi ajaloos väga oluline roll. Londoni, Stockholmi või New York'i puhul selline paheline alatoon silma ei paista. No Berliinil aegajalt on, kuid sellejuures on see pigem stiliseeritum ja paistab silma pigem viimase sajandi juures. Ja fakt, et bordellid alles 20. sajandil Pariisis keelati ning kui tugevalt see mõjutas kohaliku linna igapäevaelu, muudab linna kohe kuidagi põnevamaks ju.
Teine põnev nüanss ilmneb linna ajaloo puhul minu jaoks 20. sajandil, kui järjest enam võõramaalasi hakkas linna voolama. See rahvaste liikumise teema on tänapäeval väga kriitiline igas mõttes, kuid intrigeeriv on selle ajastu ilmselge kahepalgelisus, mida tegelikult (olgem nüüd ausad, eks) oma hinges kannavad paljud siiani, kuid üldtunnustatud tava kohaselt ollakse sisserännanute osas tolerantsed. Hussey on siinjuures tavatult aus rääkides Teise maailmasõja eelsest juudivastasest meeleolust linnas ning kohalikul tasandil oluliste tegelaste vägagi natsimeelsest maailmavaatest. See on aspekt, mis tegelikult on loogiline (massihüsteeria on tõesti kole asi), kuid millele ma tegelikult kunagi pole reaalselt mõelnud. Ja siis asetasin ma sarnase massihüsteeria meie enda lähiminevikku, kus teatud perioodidel oli isegi oma pereliikmete usaldamine elusurma küsimus. Vot see oli hirmutav mõte...
Seega väga huvitav lugemine ja inimesele, kes silmaringi soovib laiendada, väga huvitav lugemine ja väga soe soovitus.
PS! Nüüd, kui te olete kogu selle postituse ära lugenud, siis oleks vist õige aeg öelda, et ma pole kunagi Pariisis käinud. Võibolla nii ongi parem, sest tabula rasa efekt on siin võimsam. Kuid võite alati jagada oma arvamust, kas Pariis on tõesti selline, nagu ma selle enda jaoks olen välja mõelnud :)
No comments:
Post a Comment