Ühel päeval vahetult enne puhkust käisin raamatukogus, et otsida endale ajaviitekirjandust. Muu kribu-krabu hulgast sai ka see raamat välja valitud. Tegelikult ma ei teagi, miks... Tõenäoliselt seetõttu, et ma olen sellest raamatust väga mitmeid kordi kuulnud, kuid kuidagi ei ole mõttesse tulnud, et võiks proovida. Fowlesi "Maagi" ma olen gümnaasiumi ajal püüdnud lugeda, kuid see ei hakanud minu jaoks kohe kuidagi tööle, kuid arvan, et mul puudus selle lugemiseks tollel hetkel kannatlikkus. Seega mõtlesin uuesti Fowles'iga proovida.Romaani keskmes on keeruline armulugu viktoriaanliku Inglismaa väikelinnas. Charles Smithson, maailma näinud aadlik, kes on rikka ärimehe tütre Ernestinaga kihlatud, veedab suurema osa oma ajast Inglismaa mereäärses provintsilinnas kivistisi otsides ning oma kihlatule kavaleri mängides. Ühe jalutuskäigu ajal kohtavad nad muulil aga kummalist noort naisterahvast, keda kohalikud kutsuvad Tragöödiaks ja Prantsuse leitnandi tüdrukuks, kuna kunagise armuloo tõttu on naine kohalike arvates hulluks läinud ning ei käitu viktoriaanliku ühiskonna kirjutamata reeglite järgi. Kui aga Charles satub oma kivististe otsingul kohalikku metsatukka, mis on võõrastele silmadele pigem varjatud, kohtub ta juhuslikult ka Prantsuse leitnandi tüdrukuga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab Charles aga mõtlema, et ehk ei olegi noor naine tegelikult hull, vaid vajab hoopis päästmist ning otsus naist tema "hädades" aidata paneb liikvele aga hoopis isemoodi sündmusteahela, mille tulemus on ühtaegu traagiline, kuid samas ka mõnevõrra ootuspärane.
Kõige esimesena tahan ma selle raamatu juures esile tõsta Fowlesi stiili, sest see on kahtlemata üsna unikaalne - püüdes jäljendada viktoriaanliku romaani stilistikat jääb autor siiski tänapäevaselt avameelseks kirjeldades antud ühiskonna reeglitest ja meelelaadidest väga ausalt. Samuti on selge, et romaani kirjutamiseks on autor teinud tohutult ajaloolist uurimistööd, kuna taustaloomise eesmärgil väljatoodud arutlevad lõigud on üsnagi faktitihedad ja selgelt eesmärgipärastatud. See aga on ühtse terviku seisukohast minu arvates aus ja põnev lähenemine.
Teine aspekt, mida ka autor esile tõstab, on minu arvates intiimsuhete avalikkus siis ja nüüd. Ma olen ka varem kuulnud, et nö puritaanlikel aegadel (näiteks keskaeg, viktoriaanlik periood jne) on küll ametlik versioon, et kõik on nett ja puhas ja korralik, kuid reaalsus näitab et tegelikult elati metsikumat patuelu, kui me tänapäevalgi ette suudaksime kujutada. Sky is the limit! Samas aga rõhutatakse tänapäeval igal pool seksi ja vabameelsus ning see on justkui ühiskondlik norm, kuid inimesed on oma intiimelus rohkemgi krampis kui kunagi varem, sest ootused/eeldused sellele on meeletud. Seega on midagi meie mõtteviisis ehk vildakas ja jääb mulje, et liiga palju on ka liiast. Olgu siis kõne all kasinus või vaba suhe.
Minu arvates on selles raamatus päris huvitav jälgida ja püüda mõista Sarah (see on siis Prantsuse leitnandi tüdruku ristinimi) tegevuse motiive ning mul on väga raske uskuda ka Charlesi teguviiside puhtameelsust. Noh, alateadlikku poolt sellest. Võibolla räägib viimase juures minu tänapäevase küüniku arusaam, kuid miks peaks võõras inimene lihtsalt heast südamest tahtma aidata (vabandan väga väljenduse pärast) küla narri. Võibolla oskas Sarah, kes viktoriaanliku konservatiivsuse sees paistis silma kui valge vares, lihtsalt oma kaarte õigesti mängida ning haritud ja intelligentse naisena lihtsalt nägi, millisena ta soovib näha oma tulevikku ja mida ta peab selleks tegema. Eriti paneb mind nii arvama romaani lõpp, mis iseenesest meenutas mulle Gunnar Grapsi laulu "Tühjad pihud", sest saavutatu ei põhjenda nähtud vaeva.
Kui nüüd aga anda lugemishinnangut, siis oli intrigeeriv ja omapärane, kuid kas ka pikemas perspektiivis meeldejääv - selles pole ma väga kindel.
No comments:
Post a Comment