Updike on erinevate raamatute/veebilehtede põhjal üks 20. sajandi kirjandusklassikuid. Nö "must read". Üks tema teoseid seisab mul juba pikemat aega isiklikke raamatute riiulis, kuid miskipärast ei ole mul kunagi ruttu kodus olevate raamatute lugemisega. Võibolla on siin mingi seos tagastamistähtaegadega? Seega leidsin sõbranna töö juurest selle kurikuulsa Jänku raamatu ja mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on...Jänku (aka Harry Angstrom) on noor pereisa, kes kooli ajal oli väga hea korvpallur ja üldse üks edukas sell. Nüüd on ta aga abielus ja väikese poisi isa. Ühel õhtul, pärast oma viimase vindini raseda ja veidi svipsis naise Janice'iga jagelemist, lahkub Jänku kodust. Ta sõidab kodumaakonnas ringi, et lihtsalt võimalikult kaugele jõuda, kuid satub pimeduses ekseldes taas kodulinna. Seal saab ta kokku oma vana korvpallitreeneriga, kelle kaudu saab ta tuttavaks Ruth'iga. Neil tekib ... nimetagem seda moodsalt "suhte-laadne toode". Jänku soovitud elumuutus on justkui toimunud, kuid siis tuleb mängu pastor Eccles, kellega vesteldes hakkab Jänku järjest rohkem mõtlema mahajäetud perele. Ta naaseb oma naise juurde just parajal hetkel, et olla juures oma tütre sünnil (niivõrd, kuivõrd see 50nendatel võimalik oli). Kõik tundub sujuvat, kuid esimene omavaheline tüli toob selle suhte mõrad väga selgelt välja ning seekord on Jänku kadumisel juba tõsisemad tagajärjed.
Kuidas ma seda raamatut kirjeldaksin? Autori stiil on terve teose ulatuses ühtlaselt detailirohke ja distanseeruv. Updike ei anna hinnanguid Jänku ega ühegi teise karakteri käitumisele, mistõttu saab ka lugeja eemalseisjana hea ülevaate. Need karakterid lihtsalt teevad asju ja nende elus lihtsalt juhtub asju. Vahel nad kammivad ära, et järgmisel hetkel käituda ühiskondlikele normidele vastavalt. Seega on teoses esitatud tegelased üsna elutruud. Aga, jummel, kui veider seda raamatut vahepeal lugeda oli... Ma ei tea, miks, kuid kirjeldaksin autori stiili pinnapealse kirglikkusega st mingil tasandil adud sa lugejana ära kogu olukorra absurdsuse, kuid kuidas saab sellise olukorra osas mitte seisukohti võtta?!? Seega stiil ja sisu tekitasid ebamugava ebakõla, mis pani raamatu veidral moel elama.
Antud teose kirjeldamisel märgivad kriitikud, kirjandusteadlased ja muud teadjamad karakterid seda, et Jänku käitumine kritiseerib tänapäeva ühiskonda, kus probleemide eest põgenetakse. Võibolla on see tõesti nii, aga ma ei oska selle juures midagi kosta. Minul pole ärajooksmise võimalust kunagi olnud, sest mul on mingi loll südametunnistuse nimeline asi ning lisaks sellele on Eesti piisavalt väike koht, et sa ei saa kunagi tegelikult oma probleemide eest ära joosta. Vahel võibolla tekib küll tahtmine veidikeseks oma urgu tõmmata, kuid siin on lahenduseks selline lihtne asi nagu "rääkimine". See "räägi inimestega" aitab päriselt ka ning kui mina olen öelnud, et mul on vaja oma aega, siis üldiselt saadakse sellest ka aru. Seega, tuues kogu seda oma isiklikku kräppi raamatu konteksti, tahan öelda, et raamatus käsitletud probleemid (olukorra absurdsus, üle pea kasvamine ja põgenemistuhin), ei ole mulle võõrad, kuid teose karakterite mõttemallid, mida Updike väga laiapõhjaliselt avab, on minu jaoks väga võõrad ning vastuvõetamatud. Aga see on lihtsalt maailmavaateline küsimus...
Sellest tingituna ei ole ma väga kindel, kas mulle see raamat meeldis või mitte. Lugemismaterjalina polnud väga vigagi, kui ütleksin, et pärast esmase emotsiooni lahtumist ma hiljem kellelegi raamatut soovitades esimeste hulgas sellele ei mõtleks.
No comments:
Post a Comment