Taas hea sõbra poolt soovitatud. Ja kuigi ma olen alati teadlik olnud Ristikivist ja põhikoolis isegi tema "Rohtaia" läbi lugenud, ei tea ma temast suurt midagi. Isegi "Rohtaeda" ei mäleta. Häbiasi, kas pole mitte?
Käesoleva raamatu puhul on tegu siis Ristikivi "Tallinna triloogia" esimese raamatuga, kus tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel ning lõppeb Eesti Vabariigi perioodil. Peategelane on loo alguses sulasepoiss Jüri Säävel, kes ehal käies Eeva nimelise tüdrukuga hullates tolle sedapsi sätib. Noor Jüri unistab oma talukohast, kuid uue ilmakodaniku tulekul ja abiellumise järel vahetab ta tihti elukohta ning ei saa kuidagi piisavalt raha kõrvale pandud. Tema koha vahetus liigub järjest rohkem Tallinna suunas, kuniks nad naise ja lapsega kolivadki pealinna. Ajutiselt, et raha maakohaks teenida. Ja siis elavad nad terve oma ülejäänud elu sealses areneva vabrikukultuuri heade ja halbade külgede keskkonnas - elukohavahetused, erinevad inimesed pead-jalad koos, 1905. aasta revolutsioon, sõjad ja vananedes tuttavate inimeste pidev varisemine manalasse või mujale.
Minu esimene emotsioon pärast raamatu kätte võtmist ja ühe hingetõmbega 150 lehe läbi lugemist oli - kuidas, kurat, ma sellise asja kahe silma vahele olen jätnud?!? Selle loo sisu ja Ristikivi enda kirjutamisstiil moodustavad sellest nii ühtse ja nauditava koosluse, et see raamat lihtsalt ise jooksis mu käest läbi. Ja just Ristikivi stiil on see, mis mind köitis - kohati vihjamisi annab ta väga siiralt ja selgelt edasi oma mõtte ning loo arengult olulised aspektid. Need võivad olla väga väikesed, aga samas tohtult suure mõjuga. Ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu. Ja täiesti nauditav oli see, kuidas Ristikivi on suutnud ühtede kaante vahele viia nii elu ilu kui valu, selle laheda huumori ning piiritu sünguse. See on tekitanud sellise huvitav sünergia, kus tegelikult ei ületähtsustata kõrvaltvaatajana ühtegi detaili. Me ju ka elus selekteerime oma psüühilise tasakaalu nimel oma kõrghetki iseenda jaoks ehk osad asjad jäävad meelde, samas kui teised tunduvad mõtetu kohatäitena.
Huvitav oli minu jaoks see, kuidas muutub loo käigus pidevalt oma maalapikese idee. See algne unistus, mille poole püüeldes on otsuseid tehtud. Alguses tehakse kõik selle nimel, siis tuhmub see justkui taustaks, et "küll jõuab", ning lõpuks elu lõpus võimaluse tekkides mängitakse see juba teadlikult maha "suurema eesmärgi nimel". Ühest küljest on nii valusalt tuttavlik, aga teisest küljest ka väga loomulik. Samuti on minu jaoks põnev Jüri Sääveli olemuse muutumine ja teisenemine. Tema liikumine vaeslapsest pereisaks, maainimesest linna tööliseks, isast vanaisaks, metallisulatajast öövalvuriks jne. Lisaks rolli muutustele oli kesksel kohal ka Jüri iseloomu areng - tema ehteestlaslik mitte huvitumine, ettevaatlikkus, enesekesksus ning tema suhtumine, et kui keegi erineb, siis on too kehkats, midagi alaväärtuslikku ja võõrast. Töö on tähtis ja ilma tööta või püsivuseta inimene on justkui tühi koht.
Paar lemmikkohta ka. Esmasena jäi mulle meelde Eeva ja Jüri esimene ning viimane naisepeksmise juhtum, kus Eeva pärast Jürilt saadud kõrvakiilu tollele hapupiimakulbiga vastu virutab. Ja millegi pärast jäi mulle eredalt meelde ka Jüri ja Eeva poja Mardi "meheks saamise päeva" pidustused, kus viimane saab kingiks kolm lauluraamatut, kuldlusika ja revolutsioonipisiku. Ja muidugi loo lõpp. See on nii kurb, sest Jüri, kes on terve elu seisnud justkui raudtala, millega ta tööd on teinud, murdub ka lõpuks nagu raudtala - ilma paindumiseta ja lõplikult. Lõpp jäi mind kummitama ja oli üsna valus.
See oli väga hea lugemine. Sünge, kuid loomulik ja haarav. Kindel lugemissoovitus!
No comments:
Post a Comment