Sunday, March 6, 2011

J. Griškovets "Särk"


Üks näide jälle sellest, kus ma näen raamatut ja ma tean, et see meeldib mulle. Lugesin kusagilt lehest lühikest sisukokkuvõtet ja tundus huvitav. Panin kohalikus raamatukogus kinni ja sain nüüd kätte.

Raamat räägib ühe Moskvas elava mehe päevast. Mees on maalt pärit arhitekt ja kohutavalt armunud. Ta tõuseb hommikul üles, paneb särgi selga, kohtub linna külastava sõbraga, teeb natuke tööd, helistab vahel oma armastatule ja elab viimasega seoses üle väga erinevaid vastandlikke emotsioone. Selline üks sissevaade ühe inimese päevale, mis kätkeb endas muhedat sisemonoloogi, mille kaudu raamatu mina-tegelane püüab ennast lahti mõtestada.

Õhuke raamat, lihtne sisu, muhe lähenemine koos mina-karakteri väga selge tajumisega. Raamat ise libiseb käest ära, mis on hea teose tunnus. Aga teisalt kui ma praegu seda teksti siin kirjutan, siis ma ei oska öelda konkreetseid põhjuseid, miks see raamat äge oli. Jääb kohati justkui selline vormitäite aspekt kummitama, mis jällegi on halb. Võibolla ma lihtsalt ei suutnud läbi murda sellest pinnavirvendusest ja näha laiemat pilti ning kirjastuse sisututvustuses viidatud Moskva eluolu kirevust. Aga võibolla laiemat pilti ja kirevust polnudki? Linn on linn, maakoht on maakoht - need on paratamatult kaks vastandlikku asja, teineteist justkui välistavad. Eriti kui me võtame linnana võrdluseks Moskva metropoli.

Üks kindel emotsioon tekkis mul raamatut lugedes Temaga - armastuse objektiga. Ta on umbisikuline, peategelase seisukohast idealiseeritud, vigadeta. Loo arenedes hakkavad ilmnema Tema puudused või mõrad sellel kaunil pealsipinnal, siis teose lõpus teenib see lõpuks mehe poolt arusaamise ning vastava käitumise. Terve loo vältel püüab mees olla naisega aus, rääkida sellest, mida ta teeb, kuidas teda näha tahab jne. Konkreetsed hetked, konkreetsed emotsioonid. Kuid kui ilmneb, et naine elu polegi nii puhas ja tal on ka elus probleeme, siis viimase telefonikõne käigus mees valetab Talle, ise väikest häbi tundes. Ja siis ma jäin mõtlema, et huvitav, kui palju me ise siis mõtleme endale alguses selle armumise välja? Tegelikult püüame me ju luua endale seda ideaalpilti teisest ja siis hakkame seda pidevamate kohtumiste käigus laiali lammutama. Samuti on huvitav, et Tema kui karakter ei joonistugi selgelt välja, ei teki kindlat dialoogi peategelasega. See, mis tekib, on mehe ettekujutus asjast, tema tõlgendus, sest see antakse edasi mehe sõnadega. Ja see jällegi näitab, et me armununa elame ideaalide maailmas.
Raamat liikus kiiresti ning oli huvitav, kuid ma ei ole kindel, kas pikemas perspektiivis meeldejääv.

No comments:

Post a Comment