Ma ei teagi, miks ma selle raamatu raamatukogust laenutasin. Lihtsalt sattus näppu, sealt kotti ja koju ning pärast nädala pikkust venitamist lugesin ta läbi.
Raamat räägib vangilaagris töötamisest. Dovlatov on oma kogemuste põhjal pannud kokku kaunis võika kirjelduse Vene vangilaagri igapäevaelust. Mina-tegelaseks on Bobi nimeline vangivalvur, kes püüab... Mida ta siis nüüd püüabki? Inimlikkust säilitada? Ellu jääda? Korda luua? Ma ei saanudki sellest aru. Vaheldumisi konkreetsele tsooni kirjeldamisele, on ära toodud ka kirjavahetus kirjastajaga, mis püüab konkreetseid olukordi justkui tagantjärele eemal, New Yorgis, olles analüüsida. See oli segav asjaolu ning minu jaoks hakkis selle kõhna lootümbu veel segasemaks salatiks. Miks eemal? Miks selline analüüs? Miks kirjeldada kirjastajale nii üksikasjalikult NSVL piirides kirjutatud loo New Yorki toomise raskusi? See on minu arvates tüütu ja täiesti ebavajalik. See muutub justkui loo üheks punktiks, et "vaadake, kui palju on minu loo nimel vaeva nähtud ja riskitud". See on ebavajalik ja loo enda sisu arvestades koormav. Loos vilksavad läbi ka teised valvurid - Fidel, Pahapill (eestlane, muuseas), kapten Tokar - ning erinevad vangid. Tegelasi selles raamatus on palju ning nad vahelduvad üsna kiiresti. Mis teha, kui tsooni elu selline on? Kogu sellest laviinist jäi mulle selgemalt meelde Kuptsovi nimeline elukutseline varas, kes tööst hoidumise nimel oma käe maha raius.
See raamat on justkui olelusvõitlus ilma eesmärgita, mis algab ja lõppeb ebamääraselt. Selles puuduvad minu jaoks konkreetsed pingekohad ning see on veniv nagu "Hubba Bubba" näts, mis peale teatud aja närimist vastikuks kõvaks tombuks muutub. Nii, et enam ei taha nätsu ega raamatut kätte võtta, sest sellel pole sisu. See raamat jättis mind täiesti külmaks. Kindlasti pole see mingisugune võrdlus Solzentisõni klassikale. Pigem vastupidid - kui esimene tekitab mingisugusegi reaktsiooni, kus keset seda lõputut õudust mõtled, et enam ei suuda, siis selle puhul loed ja ei mõtlegi nagu midagi. Vähemalt mina oma tundetuimuses ei suutnud midagi mõelda. No sõid koera ära, no sittusid käsu peale peldiku ümber hangedesse, no joovad tšifiiri - inimesed on palju hullemat korda saatnud. Vanglas kehtivad ikka vangla reeglid, isegi, kui nendega on väga raske leppida. Kui õige see seisukoht on, on minu arvates igaühe enda sisetunde küsimus.
Lugemissoovitusena kirja ei lähe. Mitte mingil juhul...
No comments:
Post a Comment