Nagu ma olen vast juba öelnud, valin ma tihti endale lugemisvara kõhutunde järgi ja reeglina see mind alt ei ole vedanud. Selle raamatuga oligi selline lugu - tegelikult läksin ma raamatukokku asju tagasi viima, kuid selle raamatu musta-oranži kirju kaas jäi kuidagi silma ja ma teadsin, et ma pean selle läbi lugema.Teresa Mendoza on Mehhiko narkokartelli lenduri pruut, kes ühel päeval saab telefonikõne, et tema kallim on surnud. Naine teab, et tema on järgmine, ja ta põgeneb Hispaaniasse. Töötades väikeses Lõuna-Hispaania kõrtsis kassapidajana kohtub ta aga meremehega, kes üle Gibraltari väina kohalikule narkoturule kaupa veab. Teresa satub nüüd ise otse tegevusse ja hakkab oma uue armastusega koos narkoveoga tegelema, kuniks piirivalve nad ühe mereõnnetuse tõttu tabab. Naine satub vangi ja samasse kongi naisega, kes näitab talle raamatute imelist maailma ning õpetab agulipilkale eliitseltskonnas kehtivaid reegleid. Samuti muudab see kohtumine igaveseks mehhiklanna elu, sest tema kongikaaslane on ka teadlik suurest narkolasti asukohast, mille omanikud on kuludena maha kandnud, kuid mis on ära peidetud ja mida naised vanglast vabanedes Vene maffiale maha müüvad. Võibolla ei oleks see müügitehing aga õnnestunud, kui Teresa poleks õigel hetkel näidanud oma head majanduslikku vaistu ja ratsionaalset mõistust. Teenides kohaliku Vene maffia ninamehe lugupidamise (ja hiljem sõpruse) muutub noore naise elu kardinaalselt, sest enam ei ole ta narkovedaja lihtne pruut, vaid Vahemere narkoäri põhilisemaid logistikaeksperte, kelle võrgustik hõlmab nii kõrgeid ametnikke kui ka lihtsaid laevamehaanikuid siin aj sealpool ookeani. Ja selline elu ei ole enam kunagi lihtne, sest vaenlaseks võib osutuda ka kõige lähedasem sõber (kui sul neid selles mängufaasis enam ongi).
See raamat on üks haaravamaid põnevikke, mida ma olen üle pika aja lugenud. Esmalt tahan kiita autori kirjastiili, sest see on tõepoolest väga mitmekihilise romaani üks nauditavamaid külgi. Paralleelselt Teresa sisekaemusega esitab autor ka Mexicana jälgi tagaajava ajakirjaniku vestluseid ja tähelepanekuid loo peategelasest, mistõttu ei jää Teresa karakter kohe kindlasti mitmekülgselt avamata. Seda toetab eriti see, et Teresa areng paanikas põgenevast loomast ka äärmuslikus kriisiolukorras külmalt mõtlevaks ärinaiseks on väga intrigeeriv, kuigi kohati tekitas küsimusi, kas selline inimloomuse areng on iseenesest loomulik ja võimalik. Kuid kellelegi ei anta romaani arenedes hinnanguid ja seetõttu peab lugeja ise mõtlema sellele, kas ja mis on sellises ärapööratud situatsiooni eetiline ja õige. Seega väga šeff karakterimäng. Teiseks on autori kirjastiil mõnusalt jutustav - ei peatu liigselt detailidel, kuid annab siiski piisavalt põhjaliku ülevaate olukorrast ja situatsiooni meeleolust, et lugejana ei tundnud ma kordagi ennast ebamugavas narritamise olukorras. Autori konkreetne in your face suhtumine ilma liialdavate ekstravagantsusteta tekitab usutava konteksti, mis ometigi on piisavalt haarav, et raamat sai kuidagi täitsa ise läbi.
Mõtte, mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan, on et lõppkokkuvõttes vastutame me kõik oma tehtud ja tegematajäetud tegude eest ise. Ma ei usu saatusesse juba üsna pikka aega, kuna mulle meeldib mõelda, et ma saan ja suudan enda eluteed ise mõjutada. Ja elu on ka näidanud, et iga minu väiksemgi otsus tegelikult mõjutab minu elu-olu tulevikus. Selleks ei ole mul vaja saatust. Jah, võibolla ei suuda ma kokkusattumusi põhjendada ning selline mõistuslik suhtumine oma ellu ja seda mõjutavatesse teguritesse võib ehk võtta ära romantilise noodi juhuslikkuse võimalikkuselt, kuid minu elukogemus näitab, et valikud on võtmeküsimuseks meie elus. Me oleme lihtsalt oma tehtud otsuste ja nende järellaeinetuste võimuses. Olgu selleks siis lähisuhted või mingi pikema perspektiiviga unistus - 100% külma ratsionaalsust või puhast emotsiooni ei ole kunagi hea variant, kuid küsimus on siin õiges balansis.
Aga kokkuvõtvalt ütlen, et tõesti üks parimaid põnevikke, mis mul siiani on õnnestunud läbi lugeda ning soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment