Tunnistan ausalt pattu valisin raamatu sellepärast, et kujundus oli šeff. Ei mingit kurikuulsat kõhutunnet ega kuuldusi sõpradelt, vaid lihtlabane kujundus. No vahel teen ka mina nii :)Kinnisevõitu iseloomuga isepäine eestlanna Agatha armub ameerika noormehesse ning noored püüavad kuidagi oma erinevate kultuuritaustadega hakkama saades suhet toimimas hoida. Lühijuttudes (ehk siis esseedes, nagu pealkiri lubab) räägitakse veidi ameerika elustiilist ja kõigest sellest, mis sinna jääb: usk, restoranikultuur, rahvusvähemused jne. Samal ajal kirjeldab peategelane ka veidi oma elu-olu ning mõttemaailma, tuues välja ka selle, kuidas on elada paanikahäire all kannatades.
Tõttöeldes muutis see raamat mind nõutuks. Esiteks eeldasin ma veidi ehk sisulisemat võrdlust ja mingit teravamat intriigi, kuid see raamat algab ja lõppeb ilma, et midagi pöörast juhtuks. Või, noh, et üldse midagi olulist juhtuks. See ehk selgitabki selle raamatu olemust - lihtsalt kogum tekste ilma konkreetse lõpu või alguseta, mis aga tekitab küsimusi, kuhu autor on sellega jõuda tahtnud. Teiseks tekitab küsimusi jutukestesse koondatud karakterid: Agathe tundub väga negatiivne ja kriitiline inimene olevat, kes siiski teravamate väljaütlemisete puhul vabandab või palub ennast mitte valesti mõista. Näiteks väga häirivalt mõjus mulle peategelase kirjeldus oma perekonnast - seda oli tõesti ebamugav lugeda ja tekitas vastiku tunde, sest selles esitatud tegelased olid niivõrd must-valgelt esitatud. Selle eest oleks tõesti võinud vabandada, aga võibolla oli see taotluslik... Hoolimata mõningates intensiivsematest temaatilistest arutluskäikutest jäi mulje, et sügavamal tasandil jäi see kõik üheks tugevaks seostatud tervikuks moodustamata ja sellest on tuline kahju, sest potentsiaal iseenesest on ju olemas...
Ma lootsin sellest raamatust tõesti palju, sest tutvustus oli nii hea, kuid sisu ei olnud tõesti minu jaoks ja kahjuks ei saa ma selle raamatu soovitamist oma südametunnistusele võtta.
No comments:
Post a Comment