Bulgakov on meile kõigile vast koolist vana tuttav. Tunnistan ausalt, et legendaarne "Meister ja Margarita" pakkus mulle gümnaasiumi ajal tõelise elamuse, kuid rohkem pole ma tema asju lugenud. Ühest küljest mängib siin rolli see, et ma tunnen vene kirjanduse osas väikest võõristust - täpsemalt on probleem selles, et kõigi tegalaskujude nimed kõlavad vene kirjanduses minu jaoks sarnaselt ning ma hakkan nii neid sassi ajama. Romaani nautimisel on see aga ilmselge takistus ja seetõttu ma püüan vältida vene kirjandust. Aga Fox kanalilt tulnud sari "Noore arsti märkmed" muutis mu uudishimulikuks ja ma otsustasin proovida. Öelge nüüd, et televisioonil on kehv mõju...Äsja ülikoolis arstiteaduskonna suurepäraselt lõpetanud Bomgard saadetakse Gorelovi jaoskonda arstiks. väike kolgas, kus ei ole midagi muud teha, kui inimesi ravida, arstiteaduslikke raamatuid lugeda ja pidevat tuiksu akna taga vahtida. See aga ei tohiks iseenesest ju probleemi olla, kuid kahjuks piirnevad uue arsti kogemused ainult raamatus loetuga, mistõttu erinevad tekkivad olukorrad panevad proovile nii tema kui ka tema kolleegide usalduse, närvikava ning oskuse kuulata oma kõhutunnet. Sellest räägib siis "Noore arsti märkmed". Ajalises mõttes on aga "Morfium" justkui mõtteline järg Gorelovis toimuvale, sest Bomgradi mantlipärija doktor Poljakov laseb ennast maha ja toimetatakse lähedal asuvasse linnakesse haiglasse. Poljakov jõuab edasi anda oma päeviku, milles ta kirjeldab oma ränka morfiumisõltuvus ja seda, kuidas tema lähedased selle all kannatavad.
See väike õhuke kogumikuke pani ühest küljest proovile minu fantaasia - ei ole kõige meeldivam lugeda seda, kuidas sünnitusel last ümber pööratakse või kuidas noor ast difteerilise kruppi tagajärjel hingamisvagustega lapse elu üsna verise operatsiooniga päästab. Ilmselgelt on mul liiga elav kujutlusvõime, sest ma ei suutnud väga teemasse sisse minna. Kuulge, ma ei suuda isegi seda vaadata, kuidas mul veenist verd võetakse ja viimasel doonoripäeval panin ma pildi taskusse... Vot selline soe suhe on mul verega. Teisalt jällegi, pean ütlema, et Bulgakov on oma Kiievi ülikooli arstiteaduskonnas hangitud teadmised väga osavalt ja nutikalt ära kasutanud, mistõttu see detailide vältimine on puhtalt minu probleem. Ja kolmas asi, mida ma tahan öelda, on et see on tõesti mõnus lugemine. Minu jaoks muutis raamatu nauditavaks see, et siin ei ole väga palju tegelasi, mistõttu langes ära varasemalt välja toodud probleem. Samuti on positiivne ka see, et Bulgakov on tähelepanu pööranud ka veidi inimlikumale poolele provintsiarsti elust ehk saab põgusalt aimu, millega võiks ühe väikese koha arst teha oma "vabal ajal" (kui tal seda juhtub olema...).
Seega päris mõnus väike lugemine, kuid kahjuks ei ole ma kindel kas saadud elamus ületab vahepala mõõtmeid sellisel määral, et saadud kogemus minu mälestustesse tugevamini talletuks.
No comments:
Post a Comment