Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Minu väga-väga hea sõbranna, kes on täielik lugemisnarkomaan ja kellel on kodus lugemist ootavate raamatute virn kordades kõrgem, kui minul, on mulle seda raamatut vähemalt neli korda püüdnud kotti suruda. Ja kuna ma olen loomult kaasamineja, siis lõpuks ma taltusin ja võtsin selle koju kaasa. Ja lõpuks jõudsin oma väikese virnaga sinnamaale, et seda lugeda.

Jacob Jankowski, noor veterinaariatudeng, jääb ootamatult orvuks ja kaotab ka oma kodu. Seega ei ole tal maailmas enam mingit toetuspunkti, mistõttu jääb tal ka liiga suure läbielamiste koorma tal ka kooli lõpueksam sooritamata. selle asemel satub aga peaaegu-veterinaar tsirkusesse, kus tema ülesanneteks saab loomade eest hoolitsemine ja vajadusel ravitsemine. Tsirkus pole aga hoopiski mitte selline, nagu Jacob arvas - kuldse glamuuri ja õnnelike inimeste asemel närib tsirkuserongi elanikke Suure Depressiooni eelõhtu ja intriigid, millel on tihtilugu lausa eluliselt ohtlikud tagajärjed. ning selle kõige keskel armub noor süütu loomaarst ühte tsirkuse peaartisti Marlenasse, kes on aga õnnetus abielus liigagi ootamatu ja agressiivse Augustiga. Loetud nädalate jooksul aga muutub teisejärguline tsirkus tõeliseks katastroofide tragöödiaks, mille lõpuakord on igati stiilne lõpp pikale agooniale nimega "tsirkus".

Selle raamatu osas pean ma tunnistama, et see uurimistöö ja raamatusse korjatud tegelaskujude kaleidoskoop on tõesti muljetavaldav: ekstsentriline ärimehevaistuga tsirkuseomanik, terava iseloomuga kääbusest kloun koos oma sõbraliku koerakesega, heasüdamlik pudelikummutajast lihttööline, ootamatu käitumisega salapärane loomade eest vastutav direktor jne. Lisaks kogu sündmustiku kirjeldamine näitab, et autor on tõesti väga pühendunult oma tööd teinud. Seega on ilmselgelt näha kogu sellesse raamatusse pandud energia ja fantaasia. AGA... Ma tundsin, et midagi jääb minu jaoks puudu. Ma ei teagi täpselt, mis see oli. Ootamatust ja emotsiooni oli küll ja enamgi veel. Fantaasiat ja kirge küll ja pealegi. Piisavas koguses enesesse süüvimist ja actionit. Karakterid olid mitmekülgsed ja eritahulised. Seega oli nagu ideaalne raamat. Aga midagi jäi puudu, mida ma ei oska öelda, mis see oli. Võibolla plahvatab see mul kunagi hiljem, millega täpsemalt tegu on, kuid hetkel ma tajun, et mingisugune noodike siin päris minu aariaga kokku ei kõlanud.

Seega julgen küll teistele soovitada, sest mõnusad õhtud on kindlalt garanteeritud, aga teist korda ma ei viitsiks seda lugeda, sest mingisugust meeldejäävat kogemust mulle ei jäänud. Aga see on tõesti puhtalt mingi minu kiiksuga seotud asi!