S. Oksanen "Baby Jane"

Jaa, ma mäletan, kui see raamat ilmus, sest siis pidid kõik ja kohe seda lugema. Samuti rääkisid kõik sellest - nii hea, oma pärane, eestlanna... Ausalt, sellel hetkel oli Oksanen ja "Baby Jane" igal pool meedias ja lugejate mõtetes, aga mitte kusagil raamatukogus riiulitel. Seega rakendasin taktikat, mis mind varemgi on välja aidanud head raamatut otsides - oota kannatlikult oma järge, sest raamatukultuur järgib samuti trendikõverat. Tegelikult jõudis see raamat mul juba meelest ära minna, kuid ühel päeval raamatukogus riiulite vahel kolades jäi see mulle jälle silma ja otsustasin proovida.

Oksaneni loo keskmes on kaks Helsingis elavat naist, kes rahapuudusel hakkavad tegelema omapärase erootikaäriga - reklaamides ning müües kantud naistepesu ja muid aksessuaare. Loole lisab aga twisti see, et need naised on lesbid, neil on suhe ja mõlemad naised kannatavad depressiooni all. Kummalgi loo peategelastest avaldub haigus küll eripäraselt, sest mina-tegelane kannatab pigem tsükliliste haigushoode all, kuid tema kaaslanna Pigi omab pigem püsivama loomuga depressiooni tunnuseid (näiteks rahvarohkete poodide vältimine või magamine ainult oma kodus oma voodis). Lisaks sellele on Pigi elus veel ilmetu olemisega eks Bossa, kellest on pikaaegse tutvuse järel saanud pigem tema sotsiaaltöötaja, kes käib poes, peseb pesu ning toimetab muude Pigile vajalike argitoimetustega. Kui aga naiste elu mina-tegelase tõttu laiali laguneb muutub kõik - äri jääb seisma, mina-tegelane astub perspektiivitusse heterosuhtesse ja Pigi kukub veel sügavamale oma depressiooni. Ja kogu selle situatsiooni tulemused juba tegelikult garanteerib selle aimatava lõpu.

Tegelikult liigub see lugu väga kiiresti, selles on oma sügavamad tasemed ning mulle meeldis, et terve romaan on loetav ühe hingetõmbega, mis teeb sellest päris hea tasemega kiirelt kulgeva jutu. Positiivseks oli ka see, et loo ülesehitus on piisavalt intrigeeriv ja mitmekülgne, et igavust nagu ei jõuagi tunda. Samuti tuleb tunnistada, et Oksaneni sõnakasutus ja oskus maalida sõnadega väga mitmekülgne pilt situatsioonist on köitev. seega kiidan seda aspekti raamatust. Hea raamat niivõrd banaalsest asjast nagu seda on üks suhe.

Jätame aga korraks kõrvale selle, et tegu on lesbidega. Selline lähenemine võtab küll mõningase teravuse teema käsitlemisel ära, kuid sisuliselt ei muuda see loo olemust, sest oma olemuselt on see kahe haige inimese armastuse lugu. Mingis mõttes kohutavalt traagiline, aga samas ka kuidagi paratamatu. Mida ma tahan öelda, on see, et tundemaailm ja armastus on niivõrd sügav psühholoogiline elamus, et siin ei mängi rolli ei ühiskondlikud reeglid ega ratsionaalne mõtlemine. Ja samuti sain ma kohati tõmmata lausa hirmutavalt palju paralleele oma kogetud nn "suure tundega" ja see oli pehmelt öeldes veidi hirmutav. Kui katus suurte tunnetega sõidab, siis on ausalt öeldes jumala kama kaks, mida teised arvavad. Mis ma oskan öelda, ju siis ongi armastus selline egoistlik tunne.

Aga seda raamatut ma soovitan - veidi rohutirtsulikult naljakas, kuid samas sama lummavalt eriline. Nagu autor isegi... :)