K. Kettu "Ämmaemand"

Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.

Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...

Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.

Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?

Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.

S. Oksanen "Baby Jane"

Jaa, ma mäletan, kui see raamat ilmus, sest siis pidid kõik ja kohe seda lugema. Samuti rääkisid kõik sellest - nii hea, oma pärane, eestlanna... Ausalt, sellel hetkel oli Oksanen ja "Baby Jane" igal pool meedias ja lugejate mõtetes, aga mitte kusagil raamatukogus riiulitel. Seega rakendasin taktikat, mis mind varemgi on välja aidanud head raamatut otsides - oota kannatlikult oma järge, sest raamatukultuur järgib samuti trendikõverat. Tegelikult jõudis see raamat mul juba meelest ära minna, kuid ühel päeval raamatukogus riiulite vahel kolades jäi see mulle jälle silma ja otsustasin proovida.

Oksaneni loo keskmes on kaks Helsingis elavat naist, kes rahapuudusel hakkavad tegelema omapärase erootikaäriga - reklaamides ning müües kantud naistepesu ja muid aksessuaare. Loole lisab aga twisti see, et need naised on lesbid, neil on suhe ja mõlemad naised kannatavad depressiooni all. Kummalgi loo peategelastest avaldub haigus küll eripäraselt, sest mina-tegelane kannatab pigem tsükliliste haigushoode all, kuid tema kaaslanna Pigi omab pigem püsivama loomuga depressiooni tunnuseid (näiteks rahvarohkete poodide vältimine või magamine ainult oma kodus oma voodis). Lisaks sellele on Pigi elus veel ilmetu olemisega eks Bossa, kellest on pikaaegse tutvuse järel saanud pigem tema sotsiaaltöötaja, kes käib poes, peseb pesu ning toimetab muude Pigile vajalike argitoimetustega. Kui aga naiste elu mina-tegelase tõttu laiali laguneb muutub kõik - äri jääb seisma, mina-tegelane astub perspektiivitusse heterosuhtesse ja Pigi kukub veel sügavamale oma depressiooni. Ja kogu selle situatsiooni tulemused juba tegelikult garanteerib selle aimatava lõpu.

Tegelikult liigub see lugu väga kiiresti, selles on oma sügavamad tasemed ning mulle meeldis, et terve romaan on loetav ühe hingetõmbega, mis teeb sellest päris hea tasemega kiirelt kulgeva jutu. Positiivseks oli ka see, et loo ülesehitus on piisavalt intrigeeriv ja mitmekülgne, et igavust nagu ei jõuagi tunda. Samuti tuleb tunnistada, et Oksaneni sõnakasutus ja oskus maalida sõnadega väga mitmekülgne pilt situatsioonist on köitev. seega kiidan seda aspekti raamatust. Hea raamat niivõrd banaalsest asjast nagu seda on üks suhe.

Jätame aga korraks kõrvale selle, et tegu on lesbidega. Selline lähenemine võtab küll mõningase teravuse teema käsitlemisel ära, kuid sisuliselt ei muuda see loo olemust, sest oma olemuselt on see kahe haige inimese armastuse lugu. Mingis mõttes kohutavalt traagiline, aga samas ka kuidagi paratamatu. Mida ma tahan öelda, on see, et tundemaailm ja armastus on niivõrd sügav psühholoogiline elamus, et siin ei mängi rolli ei ühiskondlikud reeglid ega ratsionaalne mõtlemine. Ja samuti sain ma kohati tõmmata lausa hirmutavalt palju paralleele oma kogetud nn "suure tundega" ja see oli pehmelt öeldes veidi hirmutav. Kui katus suurte tunnetega sõidab, siis on ausalt öeldes jumala kama kaks, mida teised arvavad. Mis ma oskan öelda, ju siis ongi armastus selline egoistlik tunne.

Aga seda raamatut ma soovitan - veidi rohutirtsulikult naljakas, kuid samas sama lummavalt eriline. Nagu autor isegi... :)

S. Oksanen "Puhastus"

Kui see raamat ilmus ja sellest tõepoolest suur kisa oli, siis minu käsi lihtsalt ei tõusnud selle raamatu järele. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suuda. Kui siis anti välja film  ja melu nö "teine laine" oli, siis minu emotsioonid olid üsna tagasihoidlikud. Tundsin, et ma ei taha ennast mõjutada lasta ning pigem ootan veidi. Nüüd aga tundsin, et on aeg ning laenutasin selle endale - hea rahulik lugeda ja ei ole mõjutusi.

Aliide on Läänemaal üksikus talus elav vanaldane naine, kelle maja ja õue rüüstavad naise minevikutegude tõttu noored külanolgid. Kuid ühel hommikul leiab ta oma õuelt noore naise. Selleks on Zara - Vladivostokist pärit noor neiu, kes olude tõttu on viidud Saksamaale prostituudiks, kuid kellel õnnestub oma sutekate käest põgenema pääseda. Siiski pole Zara sattumine Aliide koduõuele puhas juhus, sest Aliide on piiga vanatädi ja tema tegevuse tõttu sattus Zara vanaema Siberisse ning nüüd soovib noor naine saada selgust selles osas, mis siis täpselt juhtus ja miks tema vanaema istub Vladivostokis köögiakna all ja üldjoontes muu elu-olu vastu suurt huvi ei tunne, kuid lapselapsele eesti keele siiski selgeks õpetab. Ning läbi sisevaatluste hakkabki joonistuma pilt nii Zara kui Aliide mõttemaailmast ja sellest, mis siis lõpeks juhtus.

Kui minu hea sõbranna, kes on väga suure lugemuse ja elukogemusega inimene, seda raamatut mulle kirjeldas, siis ütles ta mulle, et Aliide karakter on väga mitmekülgne ning ei maksa kohe esimesel hetkel temast patuoinast teha. Tõsi, see tahtmine mul mingist rahvuslikust eneseuhkusest kohe ka oli. Kuid sõbranna kokkuvõte oli väga õige, sest kui mõelda Aliide karakterile, siis inimlikus seisukohast rabab tema elu kurbloolisus: vastamata armastus, ebaõiglus ja elu karmid õppetunnid voolivad välja sitke karakteri, kuid muudavad südame kalgiks ja moraalitunde häguseks. See paneb mõtlema, et mõnel inimesel kohe üldse ei vea elus, kuid teisalt tekitab küsimusi selles osas, kuivõrd me ise ripume oma ebaõnne(stumiste) küljes. Kellel on õigust öelda, et Aliide tehtu on 100% vale, kui ta käitus oma südame sunnil ning selles hetkes tundus see käitumine õige? Elu ei ole nii must-valge. Kindlasti pean tunnistama, et see karakter on üks minu lugemiskogemuste huvitavamaid leide.

Kuna loos keskendutakse kahele erinevale murrangulisele ajaperioodile Eesti ajaloos (nõukogude okupatsiooni algus 1940ndatel ja selle lõpp 1990ndatel), kus nii inmlikul kui ka ühiskondlikul tasandil kehtisid nö "hundiseadused", siis lubab see muidugi Oksanenil kaunis vabalt situatsioonitraagikaga mängida. Kriisikeskkonnas elutsedes on inimese käitumine ikkagi hoopis teistmoodi ning sellest tingituna ma usun, et ajastuvalik on olnud autori seisukohast väga nutikas. On ilmne, et kui selline olukord juhtuks just nüüd ja täna, siis tänapäeva Aliided ja Zarad tõenäoliselt niisuguse ellusuhtumisega ei oleks - moodne vanaproua helistaks tõenäoliselt moblaga tütrele Soome või Õhtulehte ning räbalates olevat noort naist ei jäetaks nii omapäi tegutsema. Võimalik, et olen siinjuures naiivne, kuid mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eestlase sotsiaalne närv on veidi rohkem pingul ja võibolla rohkem läänestumas (so heategevuslikud kampaaniad, probleemidest rääkimine, avalikuse ette kiskumine jne), mistõttu ebaõigluse ja -harilikkuse juures enam silma nii väga kinni ei pigistata. Pigem vastupidi, kuid sellest olen ma ühes oma varasemas postituses ka juba rääkinud (sellest, et indie on ikka täiega mainstream).

Üldiselt siis huvitav ja intrigeeriv raamat väga mitmekülgse keskse tegelasega. Seega kindel lugemissoovitus.