Ühel kaunil päeval jälle oma raamatutagavarasid raamatukogu riiulitelt täiendamas käies jäi mulle see raamat silma. Ma ei teagi, kas otsustavaks sai omapärane kaanekujundus või pealkiri, kuid mingil põhjusel ma ta koju viisin ning jõudsin nüüd ka läbi lugeda.
Haigla patoloog Quirke ärkab pärast jõulupidu oma tööruumis ning näeb, kuidas tema sünnitusosakonnas töötav kasuvend Mal midagi tema laua taga kirjutab. Poolhäguse peaga jõuab ta silmata, et tegu on mingisuguse kaustaga, kaustale on kirjutatud nimi Christine Falls ning tema laibalaual on noore naise laip. Olles aga väga-väga purjus jääb Quirke magama oma tööruumis laibalaudade vahele ning hommikul ärgates tundub kõik justkui väljamõeldis - kuid noore naise keha on imelikul kombel kadunud ning Christine Fallsi kaustas on tema venna käekirjaga kirjutatud veider surmapõhjus. Oma elus ja lähedastes pettunud meest hakkab aga see veider seik kummitama ning ta satub endalegi teadmata sorima sügaval kogukondlikkus saladuses, millesse on segatud ususekt, nunnad, äsjasünnitanud naised ja lõppkokkuvõttes isegi tema enda perekond.
Selle raamatu puhul jäi mulle esmalt kohe silma selle tonaalsus - see on sünge tarmukus, millega järjest kindlamalt juba arvatava lõpuni jõuatakse. Rääkides värvidekeeles, siis tulid pigem meelde sinakas ja vettinud uduhall, sest see tundub kuidagi loomuomane sellele kõigele. Karakterid on üllatavalt mitmetahulised ja inimlikud st üdini positiivset-negatiivset karakterit välja ei joonistu ja raamatu lõpus kogu situatsiooni arvesse võttes on iga üksiku tegelase motiivid isegi eetilisest seisukohast mõnevõrra õigustatud. Võttes arvesse autori kirjutamisstiili moodustub selline huvitav ja kaasakiskuv tervik, mille juures on kohati väga raske raamatut käest panna. Ja autori kirjastiil on tõepoolest kiiduväärt, sest see on tõesti omaette kaunis osa sellest raamatust. Siin tuleb kindlasti ka tõlkijat-toimetajat kiita, sest on näha, et selle raamatu eestindamisega on väga palju vaeva nähtud. Tuleb ka silmas pidada, et tegu ei ole kiirelt areneva action-looga, vaid pigem rahulikuma iseloomuga kulgemisega, mistõttu võib see raamat paljudele krimikirjanduse fännidele ehk veidi vastu hakata. Samuti, kui nüüd väga aus olla, siis hoolimata üldisest heast sooritusest ei jää mulle see raamat tõenäoliselt meelde. Võibolla see liiga rahulik tempo on küll lugemise hetkel sobiv, kuid pikas perspektiivis kas just püsiva mälestusena.
Seega hea sooritus igal tasandil, kuid kokkuvõtvalt siiski kuidagi liiga läbimõeldud, et meelde jääda või sügavamat vaimustust tekitada.
No comments:
Post a Comment